Ma käin oma linna ühes parimas koolis.
Seda on ohtlik teada, et kuulud kuhugi, mis on üks parimaid. Sellest võib alguse saada üüratu pettumus kogu taoliste vastu, mida see "parim" esindab. Et kui juba SELLES on midagi nihu, mis siis veel teistes... Et kui juba meie koor laulab ainult laulupeo laulude lihtsamaid variante, mis siis veel teised teevad? Et kui juba meie kooli üheteistkümnenda klassi poisid ikka veel selliseid lapsetempe teevad, mis siis veel vändra omadest saanud on.. Ja nii edasi. Justkui see külgekleebitud parimus peaks olema sada protsenti kõigis detailides. Et linnakoor laulab alati ja kõiki laule kõige paremini ja et parimas koolis on kõige parem. Tühjagi. See on juhuslikum, kui pealtnäha paistab.
Lihtne ju. Kui kõik oleks range täpseusega paremusjärjestusse jagatud, poleks ju mõtet koolidevahelisi võistlusi ega olümpiaade korraldada...
Sellest hoolimata on lausa kole vaadata üheteistkümneaastaseid, nii-öelda Haritud noori inimesi vahetunni ajal karjakaupa pornot vaatamas. Võinoh, vaadaku siis, kui nii hingelähedane, aga ei pea ometi ju karjuma üle klassi, umbes, et "vaadake ma olen olemas ja ma olen nii lahe" ?!?! Ma arvasin, et sellest saadi põhikooli lõpuks üle...
Ja ma poleks üllatunud, kui mu venna klassi seltskond, kaheksandikud, teeksid omast arust jubedat nalja, torgates kriidihoidjasse kriidi asemel tampooni või toppides mandariinikoori õpikute vahele või mis iganes vaimukusi need seal taga veel teinud on - aga ei, meie oma SH-lased. Laural on õigus, mõne puhul on taandarengule rohkem tendetsi kui edasiarengule.
No ja siis lööbki see virisemine juba üle pea kokku ja tolerantsus võtab vaba päeva. Milleks tema terved koolipäevad ainult joomisest räägib, milleks too teine vahetpidamata telefoni otsas ripub, milleks too peale igat teist tundi küsib, kas teine läheb inglise keelde või mitte. Milleks sa käid koolis, kui sa tegelikult sellest ei hooli. Mine joo kusagil nurgas parem. Alfat tsiteerides: ükski koht pole liiga ebamugav, kui piisavalt alkoholi tarbida. Kui kaaslased ei meeldi, mine jaluta ümber Koidula pargi ja kurda, millisesse pommiauku sa oled sattunud.
Siis olemegi nagu mustused keemiatunni slaididel, kelle põhiolek on üksteise vastu vaenulik. Ja tuleb vesi või detergent ja kõik lähevad laiali. Mõelda, juba pooleteise aasta pärast. Ja ikkagi ei ole kuuluvustunnet, ikka on see lollakas, kes klassipäevikusse midagi kirjutab, justkui tobu. "Ma ei taha nimesid kirjutada, ma ei taha ropendada." (mati põdra)
Klass kui ühendus ongi üks erakordselt ebaõnnestunud jaotus. Liiga palju üheealisi, liiga võistlusmoment, liiga tähelepanuvajadus, liiga ühesugused peaksid kõik ideaalis olema. Kaldun võrdlema seda oma nädalavahetuse kommuuniga, mis oli nagu "Paradiisiranna" eesti variant (enne seda, kui probleemid seal tekkima hakkasid), kus kõik olid liiga erinevad, et sellest mingeid konflikte saaks tekkida. Oli jah suhteliselt tuim joomine - aga struktuur oli paigas. Sinna ma lähen tagasi, sinna gruppi.
Ja siis ma ei saa ikka mainimata jätta seda, et kõige parem seltskond on kaks. Sa ei saa enne inimesega kunagi tõeliselt tuttavaks saada, kui pole temaga omavahel rääkinud. - Ja kolm on halb, üks jääb alati üle.
Ilusat ellenipäeva kõigile.
Seda on ohtlik teada, et kuulud kuhugi, mis on üks parimaid. Sellest võib alguse saada üüratu pettumus kogu taoliste vastu, mida see "parim" esindab. Et kui juba SELLES on midagi nihu, mis siis veel teistes... Et kui juba meie koor laulab ainult laulupeo laulude lihtsamaid variante, mis siis veel teised teevad? Et kui juba meie kooli üheteistkümnenda klassi poisid ikka veel selliseid lapsetempe teevad, mis siis veel vändra omadest saanud on.. Ja nii edasi. Justkui see külgekleebitud parimus peaks olema sada protsenti kõigis detailides. Et linnakoor laulab alati ja kõiki laule kõige paremini ja et parimas koolis on kõige parem. Tühjagi. See on juhuslikum, kui pealtnäha paistab.
Lihtne ju. Kui kõik oleks range täpseusega paremusjärjestusse jagatud, poleks ju mõtet koolidevahelisi võistlusi ega olümpiaade korraldada...
Sellest hoolimata on lausa kole vaadata üheteistkümneaastaseid, nii-öelda Haritud noori inimesi vahetunni ajal karjakaupa pornot vaatamas. Võinoh, vaadaku siis, kui nii hingelähedane, aga ei pea ometi ju karjuma üle klassi, umbes, et "vaadake ma olen olemas ja ma olen nii lahe" ?!?! Ma arvasin, et sellest saadi põhikooli lõpuks üle...
Ja ma poleks üllatunud, kui mu venna klassi seltskond, kaheksandikud, teeksid omast arust jubedat nalja, torgates kriidihoidjasse kriidi asemel tampooni või toppides mandariinikoori õpikute vahele või mis iganes vaimukusi need seal taga veel teinud on - aga ei, meie oma SH-lased. Laural on õigus, mõne puhul on taandarengule rohkem tendetsi kui edasiarengule.
No ja siis lööbki see virisemine juba üle pea kokku ja tolerantsus võtab vaba päeva. Milleks tema terved koolipäevad ainult joomisest räägib, milleks too teine vahetpidamata telefoni otsas ripub, milleks too peale igat teist tundi küsib, kas teine läheb inglise keelde või mitte. Milleks sa käid koolis, kui sa tegelikult sellest ei hooli. Mine joo kusagil nurgas parem. Alfat tsiteerides: ükski koht pole liiga ebamugav, kui piisavalt alkoholi tarbida. Kui kaaslased ei meeldi, mine jaluta ümber Koidula pargi ja kurda, millisesse pommiauku sa oled sattunud.
Siis olemegi nagu mustused keemiatunni slaididel, kelle põhiolek on üksteise vastu vaenulik. Ja tuleb vesi või detergent ja kõik lähevad laiali. Mõelda, juba pooleteise aasta pärast. Ja ikkagi ei ole kuuluvustunnet, ikka on see lollakas, kes klassipäevikusse midagi kirjutab, justkui tobu. "Ma ei taha nimesid kirjutada, ma ei taha ropendada." (mati põdra)
Klass kui ühendus ongi üks erakordselt ebaõnnestunud jaotus. Liiga palju üheealisi, liiga võistlusmoment, liiga tähelepanuvajadus, liiga ühesugused peaksid kõik ideaalis olema. Kaldun võrdlema seda oma nädalavahetuse kommuuniga, mis oli nagu "Paradiisiranna" eesti variant (enne seda, kui probleemid seal tekkima hakkasid), kus kõik olid liiga erinevad, et sellest mingeid konflikte saaks tekkida. Oli jah suhteliselt tuim joomine - aga struktuur oli paigas. Sinna ma lähen tagasi, sinna gruppi.
Ja siis ma ei saa ikka mainimata jätta seda, et kõige parem seltskond on kaks. Sa ei saa enne inimesega kunagi tõeliselt tuttavaks saada, kui pole temaga omavahel rääkinud. - Ja kolm on halb, üks jääb alati üle.
Ilusat ellenipäeva kõigile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar