dušinurgas mullitab
jõekaldal kummitab

kraanikausis kartuleid pestes
jälle mullitab
ja vett täis on triiki

maailm pidi olema aur
kõik üks suur aur
üks suur suur aur
nii üteldi piiblis

tuba on jälle praekartuli praadimise kõrbelõhna täis
ja apelsinimahla loigud naeravad mu üle kraanikausi serval
mul ei ole aega

sel ei ole tähtsust, mitte mingit tähtsust sel pole,
las läigivad päikese käes, kui neile aega antud on läikida

miks ma siiski tunnen nagu näeksin miskit enda kõrval
täpselt juuste taga
täpselt, hingab, on.
aga
sul ei ole aega
sul ei olnud mitte kunagi aega

õhtul tuled koju, köök on praekartuli kõrbelõhna täis
ja akna taga surevad varesed
aga sul pole aega

öö otsa kummitab elamata jäänud elu
aga päeval enam ei kummita
siis ei ole selleks aega.