Ma tahtsin jala koju minna. Nagu vanasti. Ma tean jah, et ei ole enam vanasti, aga ma tahan teada, mis on veel alles nii nagu vanasti. Sina ehk ei ole. Inimesed üldse muutuvad nii kiiresti ja nii palju, et raske on jääda alles. Aga kohad ei muutu ju. Ja ehk see tunne siis ka, kui kõndida keset pimedust mööda seda teed, mis viib sealt metsade ja heinamaade vahelt koju. Nagu vanasti.

Siis nad olidki kõik läinud. Minu ees ja taga oli udu ja kõik minevik ja tulevik oli vajunud ühtlaselt musta vutlari sisse. Maa sulas aeglaselt taevaks ja kusagil olid isegi tähed, needki kuidagi vatised. Kuidas ma sain aru, et ma kõnnin mööda teed, et ma ei astu aukudesse ega koperda vastu kive? Vaistu järgi, mingi seletamatu teejuhi järgi, mille kohta võib öelda sisetunne või püha vaim või---

Nii nagu alati. Nii nagu tookord hästi ammu, kui ma järsku teadsin, et nüüd ma hakkan pärnus elama, nüüd ma lähen sinna kooli, nüüd ma lähen orkestrisse. Nüüd ma olen Tartus ja õpin asja, mida ma poleks kunagi arvanud. Jälle sama ootamatu pööre, jälle sama loogiliselt põhjendamatu. Elma rääkis alati, et vaistuga arvatu läheb küll enamjaolt täppi, aga mõnikord võib ikkagi puusse panna. Ja noh, ma olen pannud ka, mitte vähe. Aga ikkagi ilmuvad uued tulevikud tundmatusest järsult nagu tänavapostid öisel maanteel udust. Tulevad ja muutuvad äkki nii selgeks ja siis lähevad mööda ja kaovad olematusse. Olematusse? Ei, need on ju alles, mina olen see, kes läheb mööda teed edasi. Koju, või kuhugi. Kuhugi. Kas elus kehtib ka see reegel, et kui sul on ükskõik, kus sa oled, siis ei saa sa ka ära eksida?

Aga kuidas saab olla ükskõik või mitte ükskõik, kui kõik, mis ees on, on ainult ühtlane must, mis muutub kõrgemal ühtlaselt halliks, ja kusagil kõrguses on isegi tähed - aga need on liiga kaugel.

...Ce n'est pas ta faute
c'est ton héritage...

Ma olen neid laule kuulanud küll juba. Päris kaua. Mis siis, et ma pole tegelikult neist aru saanud. Tekitab Sokratese tunde- ma tean, et ma ei tea midagi. Keelest. Aga mõnikord ikka tundub, et kohekohe tuleb teadmine. Ja kusagilt keset laulu hakkan äkki aru saama, mida Benjamin Biolay või Adrienne Pauly või Chistophe Maé või kes parajasti oma laulu mõne reaga ütles. Või siis teine variant, et ma kujutan seda ette.

...See pole sinu viga,
see on (lihtsalt) sinu pärand...

Esimestel hetkedel tänavatulede valguses tahtsin tagasi sinna pimedasse, kus kõik oli korraga lähemal ja kaugemal, koos.

Aga maailm muutub üha väiksemaks ja tühjemaks, kuigi kõik imed on tas endiselt sees...

Kas kunagi päriselt saab nii olla, et kõik on koos?