Nad juba vaatavad silmi pilutades mu poole ja hüüatavad "Sa oled päikest saanud või?!" ja pööravad siis unelevalt pilgu kaugusesse: "Oh, tahaks ka juba päikest võtta ja randa minna ja..."

Mitte et ma mingi päevitusefanaatik oleks, aga omamoodi on seda täitsa tore kuulda. Et ma polegi enam "kartuliidu". Aga rand tõmbab kummalise jõuna, Krissu hõikab nüüd juba kaugelt, et kuule, jälle lähed muuli peale vä. Mitu korda olen käinud, see on nii lummav mööda neid suuri kive hüpelda, millelegi muule tähelepanu pööramata. Aina lähed, ühelt kivilt teisele, linnast kaugele, ainsaks hääleks lainete laisk lobisemine ja kajakakisa. Või siis istud lihtsalt kuhugi keset liiva maha ja surud varbad ranna sisse ja oled tasa. Ma läksin sinna ükspäev oma halba tuju ravima ja see aitas, ausõna. Liivas ja selles avaruses ja mere kutses on midagi sellist, mis võtab vägisi kõik mürgised sõnad suust ja paneb kulmukortsutustele keelavalt meresoolalõhnalise käe peale.

Liiga luuleline? Heh. Ma korjan puruvanana kõiki väljendusviise, mis külge hakkavad. Teist päeva käin ringi ja mõtlen iiri aktsendiga inglise keeles, kõik puha Lucia süü, umbes et "This town is fu**ing beautiful!" ja tookord, kui ma Tartust tulles Marisega jalutamas käisin, tuli jutu sisse täitsa kogemata mitu korda "No elagu!". Ja nii edasi. Aga kunsti-ja muusikaajalootunnid on vastu ootusi kohutavalt huvitavad ja kunstiõpetaja lihtsalt nii armas oma "Ärge te arvake, et..." ja poolluuleliste kirjeldustega, et kolmetunnine loeng vist lihtsalt jätab oma jälje.

Oh, tegelikult ma tahtsin hoopis olla kurb ja ängistav, sest tuuline jõekallas ja rõhuvalt vaikne rand nädalavahetuseelsel õhtul tekitasid minus miskipärast üksildusetunde - mis on naljakas, sest vahepeal ma ju lausa otsisin üksindust - aga pärast seda, kui ma sõitsin tollest Port Arturi peost mööda, mis osse ja ossitibisid täis oli, läks üksildustunne kiiresti üle ja mul oli täitsa hea meel koju teed jooma ja blogi kirjutama jõuda. Ja ahastusest nõretavat kirjatükki ei tulnudki, üks luuletus, mis ma rannas Säästumarketi tšekile kirjutasin, tuli nii jama, et lendas joonelt prügikasti ja nii ma kirjutan jälle sellest, kuidas ma vastikult õnnelik olen. Eks. Kole ju.

Ebaõnn minu moodi: kõigist 24687123 teesordist oskasin ma omale valida ainsa, mis mulle ei meeldi, kibuvitsa. Kes siis ikka nalja teeb...

Ma tahtsin vist kuhugi jõuda ka oma jutuga, aga ma ei mäleta enam, kuhu, nii et...ühesõnaga sdfkgäkgn.

terje