Olin reede hommikul veel kahevahel, kas jääda linna, lugeda "Madame Bovary"-d ja magada end välja või põrutada Tartusse, omamata selget ettekujutust, kuidas ja kuhu.

Mind tundes pole vist keeruline valik. Pärast päikselist päeva Siuru-olümpiaadi, koju maha jäänud võtmete, füüsika kontrolltöö ja viimase teatriloo tunni vahet jooksmist hüppasin veelkord kodust läbi ja sõitsin siis linnapiirile.

Süda laulis sees, kõndisin mööda viimaseid õhtupäikese kiiri, jutustasin majanduskriisist ja raamatutest ühele autojuhile, üritasin Viljandi linna kohale loojuvast päikesest pilti teha. Veed vulisesid.

Üles alla juuksed valla
taevaservalt kiigun alla
vabana kui sinitaeva lind

Järgmisel päeval kõõlusin maa ja taeva vahel Kaarsilla kaare peal, kõrgel jõe kohal, istusin kiikuvates toolides ja sain veel mitmest muust maailmast osa, sest teatrifestival polnud mitte mingi suvaline deklameerimine, vaid puhas kunst. Verevähk, Tšernobõl ja enesetapueelsed mõtted said nüüd pisut sügavama tähenduse minu jaoks, aitäh.

Ja aitäh Edgar, kõige öömaja ja muu eest ja.

Selle neljanda korruse rõdu ma ärandaks hea meelega muidugi kõige hommikuse päikesega ära. Järgmine kord, kui ma Tartusse satun - ja see pole enam nii kauase aja pärast. Beware!

Kõike muud põnevat ja vähem põnevat ma siia üles ei kirjutagi, et ühes teises kohas olev pastakatekst poleks mingi kordus. Või see, mida ma räägin. Või on mul lihtsalt mingid paranoiad, neid on ennegi kahtlustatud.

Õhtul istusin Tervise taga ja hingasin kevadet sisse. Paganama hea, et ma ikka olemas olen, ja et kevad on. Ja vabana kui sinitaeva lind kavatsengi ma nüüd olla, amuletina kaasas ühe kahetunnise sõpruse hüvastijätt: "Vii oma unistused täide."

Ja just seda ma kavatsengi teha.