Ühest pooljuhuslikult loetud Eia Uusi kirjutatud lühijutust jäi kõlama mõte.

Miks ei võiks olla olemas selliseid kõrvaklappe, mis tekitasid vaikuse. Nii palju müra on linnas, igal pool. Autod, bussid, kõnekõmin ja jalgade sahistamine. Päevad läbi, ükskõik, kuhu ka ei läheks. Ja selles müraookeanis sumamine on nii tavaline, et ei pane enam tähelegi.

Siis hakkad märkama, kui paljudel linnas ringi kurseerijatest on klapid kõrvas. Kõnnivad ringi, astuvad bussi ja käituvad nagu iga teine inimene. Niikuinii nood üksteisest välja ei tee ju.

Ja panen endale ka hääled pähe kõlama ja ühel tavalisel monotoonselt bussihäälsel hommikul keset Kesklinna silda hüüab äkki hääl "Hakuna matata!" või viiulid ja torupillid laulavad hoopis päikesetõusust ja ilust maailma ääre peal ja - jube tore on olla omas mullis, selle asemel et linna häälte sisse uppuda.

Ainult et vahel tahaks hoopis vaikust. Sellist puhast, kosutavat valget vaikust nagu oli Võrumaa metsade vahel - mäletad Katrin?- või Metsamajas tol ööl, kui ma mõtlesin pilved ära ja ainult see nähtamatu ahv kauguses puude otsas huikas aeg-ajalt.

Vot seda vaikust tahaks vahel - siis kui teen köögiakna lahti ja joon seal oma hommikust teed või sõidan linnaliiniga Raekülla tantsima. Lärmist puhata.

Ja nagu keskajal summutati higihaisu üha vängemate parfüümidega, panen oma klapid kõrva ja keeran volüümi järjest juurde, kuni Jaan Tätte või Weird Al varjutab mootorite ühendkooride kakofoonia.