Ma läksin talverežiimilt üle suverežiimile, see tähendab, et ma joon nüüd tee asemel kohvi, uitan päevad läbi kusagil linnas või maal ja kirjutan arvuti asemel ühte sinisesse märkmikusse. Nii et ma olen natuke kadunud nüüd blogimise jaoks mõnda aega.

Aga kes teab, võib- olla on see lihtsalt kevadevaimustus. Säärane, mis pidevalt õue veab, ükskõik mida tegema. Olen pooled Pärnu pargid läbi istunud, lugedes või kirjutades, läinud kas või pooleks tunniks keset füüsikaid ja geograafiaid Koidula parki sööma - päikese kätte. See on mõnus, kas tead, hoopis mõnusam kui nelja seina vahel istuda ja telekat vaadata.

Eile tuli Hanna ja kutsus mind välja, sest tal polnud bussini midagi teha. Läksime jalutamisega pisut hoogu, nii et jõudsime kusagile linnapiiri juurde Sauga kanti välja. Ja siis tuli lõpuks turbo-käik sisse panna, sest äärepealt oleks Hanna bussist maha jäänud.

Sellest kahest tunnist mulle aga ei piisanud, hakkas juba pimedaks minema, kui ma lõpuks Marist saatmast tulin. Nagu vanasti, kui me kõik Vändra tänavad läbi käisime ja poole ööni üksteist saates kõik maailma asjad läbi arutasime. Ma tunnen sellest vahepeal puudust. Siin on ju kõigil nii kiire. Mul endal ka...

Aga too Estési raamat, mida ma reedeseks psüho arvestuseks lugesin, hakkas mulle lõpuks nii meeldima, et ma aeg-ajalt tuletan mingeid lausekatkeid või mõtteid meelde ja vabandan end nende kaudu - nagu kunagi Linda Goodmani "Päikesemärgid", mis oli algul naljakas ja kahtlane, aga mida edasi, seda rohkem ma sain aru, kui tabavalt ja geniaalselt see kirjutatud on. Ja nüüd ongi nii, et Estési arhetüüpide ja müütide maailm justkui elaks omaette edasi, ma leian sealt enesele vabandusi ja ideid. Et see olevat hoopis hea, kui oma argielust aega võtad, et neid asju teed, mida tegelikult tahad. Et oled loov ja .. ühesõnaga lugege ise.


A sinna linna taha valge maja katusele läheme küll ühel päeval päikese kätte piknikule, eks.

joors,
terje