On viies aastaaeg, veeuputus. Me seisame keset kruusateed ja oleme hämmastuses. Edasi ei saa, edasi on kosk ja kohin ja tee sisse uuristatud väikeses kanjonis mässab kevad. Okei, okei - mina ei saa edasi. Minu kalossid on täiesti kaitsetud sellise hulga vee vastu, isal ja Janrel on kummikud, nendega ehk veel, aga minu teekond lõpeb siin. Me peame viima liiklusmärgid teisele poole. Janre astub ettevaatlikult paar sammu teekaldal, vesi ähvardab temagi jalanõudesse sisse tulla. Aga ei tule, niinatuke jääb puudu. "Ma ootan siis siin," ütlen. Aga ma ei ole ju üksi. Isa võtab mu kukile nagu mänguasja ja kümne sekundi pärast oleme teisel pool. Ma tunnen ennast nagu pisike tüdruk, nagu laps. Kindlana, usaldavana. Imestununa. Hea tunne on.










***

Silmad kinni pannes võib end kujutleda kuhu iganes, eksole. Silmad lahti tehes võib näha. Ja see võib küll vähem meeldivam olla, aga on see-eest rohkem päris. Südamega on sama lugu. Kui süda lahti teha, siis saab aru, mis on päriselt.

Silmad võivad ju näha paljut. Võõra linna poesilte võõras keeles, madalalt lendavaid lennukeid, küllastumiseni tänaval vastu kõndivaid võõraid inimesi. Öid ja päevi, ilusaid ja koledaid asju. Aga ainult see, mis lastakse südamesse, on tähtis. Sellepärast on koju nii hea tulla, sellepärast on sõbrad ka siis kallid, kui tahaks vahel neist puhata. See on südameasi. Armastus on südameasi. /Siinkohal tahaks jälle rääkida "Väikesest Printsist", aga okei, seekord ma siis ei tee seda./

***

Lumesulamisvesi. Varahommikulindude muusika. Halludused metsad kauguste vaevalttajutavas olemises. Ei, ma ei lenda sugugi, mu jalad on maasopa ja kruuusa sees kinni. Aga hing lendab, hing lendab linnuna, ükskõik kuhu, niisama edasi-tagasi, suurest rõõmust, suurest vabadusest. Valge lind. Peaaegu et helendav. Kõik muu, sopased saapad, patused mõtted, maised raskused jäävad maha. Aga ei, see pole sugugi mina, ma olen ju veel siin, minu aeg alles kestab, minu eest on makstud - ja poole etenduse pealt ei kõnnita minema, see on solvav sellele, kes etendusele pileti kinkis. Jah, ma olen siin, see olen mina - helendavvalge lind veel alles maamullastes saabastes, kohmakalt ukerdav oma konarlikul teel, kuid ometi teadlik, et see on alles hoovõturada. Linnudki peavad ju alguses lendamist õppima.