Tere taas.

Inimene pole arvuti jaoks - arvuti on ometi inimese jaoks. JA kui inimesel arvutit vaja ei ole, siis ta seal ju passima ei pea, eksole. Mina vist ei mõtle enam klaviatuuriga, sest seda ei ole enam vaja - sellest ka need augud blogis. Keegi vist puudust pole tundnud? :) Viimasel ajal olen ma rohkem rääkinud, kuulanud ja elanud kui võib-olla kogu oma eelnenud elu jooksul kokku. Ja ma ei kahetse ega kurvasta, sest et ma pole enam kadunud - ma olen leidnud ja ma olen leitud. Hämmastavalt hea on, ja iga päev tuleb midagi uut, mille üle hämmastuda ja tänulik ja õnnelik olla.

Kevad on tulnud. Kõnnin mööda sissekulunud rada Kesklinnast Ülejõele, on juba pime, tumedas idataevas on hallid pilved ja läänepoolsemas heledas tumesinised. ÖÖvärvidest on jõkke jäänud pikad sabad, külm surub käed tugevamini taskutesse ja mütsi pähe. Hiline linn on vaikne, tuultki pole. Rahu aeg.

Filosoofia arvestuseks õppimine käis Karl Jenkinsi "Rahumissa" saatel, võtsin aga uue teema ette ja kuulasin teist, viiendat, kümnendat korda "Sanctust" ja "Benedictust". Et siis nii ilusasti võib kõlada koorimuusika! Ring out the thousand years of war...Ring in the thousand years of peace! Sest tõepoolest, mis on väärt enamat kui rõõm ja rahu, mis on igavene ja püsiv ja kindel baas kogu elule. Ei saa mustust peita mustusega ega haisu peletada teise haisuga. Ainus viis oma elamine ja oma hing puhtaks saada on see ära koristada. Siis alles saab see tõeliselt särada.

Selle koristamisega ma siis nüüd üritangi tegeleda. Hea tunne on avastada, kui ilusat sinist tooni on vannitoa põrand t e g e l i k u l t või mismoodi näeb välja tuba, kus on ainult olulised asjad ja need on omal kohal. Mis tunne on tunda end puhta ja kiirgavana, ilma et kusagil määramata häguse mineviku kollid ei kummitaks. Mis tunne on pärast seda, kui oled oma koorma, mis märkamatult kogu aeg õlul püsis, korraga ära visanud nagu kraanikausi all kapis vedeleva taara, vanad reklaamid laua alt ja närtsinud lilled. See puhtus on väärt natukest pingutamist, seda uuesti sinna räpase põranda või diivanitaguse taha ronida, küürida, kui vaja, korjata kõik tolmurullid ükshaaval ära ja pesta ära esikupõrand, kuhu sool ja lumepori olid juba peaaegu sisse juurdunud. See võib nõuda vaeva ja väsitada, aga seda on vaja teha, on väga vaja teha. Koristada enda hing puhtaks.

Mõnikord tuleb muidugi ette raskusi. Ei raatsiks nagu ära visata ühtegi mälestust, elamust, vanu teatriafišše ja ajakirju. Istud otse põrandale maha ja arutad, kas peaks jätma alles või on selle aeg otsas. Siis teed võib-olla kolm hunnikut. Et need asjad, mille võib julgelt ära visata; need, mida kindlalt ära visata ei või; need, mille puhul ei oska otsustada. Ainult et lõppude lõpuks peab siiski. Muidu ei saa koristamine ju valmis.

Ja ükskord, kui tuba on tühi kõigest, mis ei pea seal olema, saad aru, et ainus viis millegi valmis saamiseks on sellega alustada.

jüriööd,
terje