Mis tunne on olla kajakas ja oodata muuli viimastel kividel surma, teades, et see murtud tiib ei parane mitte kunagi ja mitte midagi ei saagi lihtsalt sinna parata?

Aga päike loojub, nagu oleks maailmal põhjust pidutseda, nagu oleks igaviku kõige ilusam õhtupoolik. Kaks tüdrukut tulid eiteakust ja istusid muuli lõppu, vaatasid tuulega tõtt ja silitasid silmadega sügavsinist säbrutavat vett. Tulid, ja murtud tiivaga kajakas üritas põgeneda, aga kõik, mida ta teha suutis, oli kukkuda kivist mööda kevadiselt jahedasse vette ja siis uuesti kivile komberdada.

Silmitsesime üksteist - kajakas, allunud oma saatusele, ja mina, natuke nagu piinlikkustki tundes, et minu tiivad on terved ja ma võin nautida seda kevadet ja päikest ja rõõmu ja mul on veel palju ees. Justkui see oleks ebaõiglane. Justkui ma oleks tema eest midagi ära võtnud ja vastutaks selle eest.

Aga ei ole ju. Kõik, mis mul on, on saadud kingituseks, sest välja teenida ei suudaks ma seda elu sees. Ei saa ju süüdistada kingituste jagajat ebaõigluses, kui ta heldus on nõnda suur, et ta mõnele teeb ekstrasuure kingi. Hoopis tänulik peaks olema. Elu on kingitus.

Tüdrukud muulilt pöördusid ümber ja hüplesid mööda kivisid tagasi ranna poole, meri jäi neist selja taha lohutama oma üüratusega kajakat, kes ootas vaikides surma.