November, üheteistkümnes kuu
üleaeg

*


Mulle meenub, kui
meri kohises kängitsetud jalgades
juuksed ajasid üksteist taga
liiv kleepus väsinud naeratuste külge ses
kõrge sinise katusega triibulises novembres
täisnurga taga

***
Vaikipildid tuhandes rohelises
kun maa täis elutarku puid
kiirus aiva paigalolemises
leidsin pargis joostes sendi, kuid

metsas polnud puutumata puid



***

Üksipidi inimmassi spiraalis
mis keerleb aeglaselt ümber Kaaba
nagu galaktika
supernoovasid on nõnda palju, et
vahel läheb meelest ära,
et ma olen päike.

***

Lennukid kirjutavad taevasse
sinivalgeid dieese.
Veelt peegeldub uni.
Viimase arve rohelised numbrid
unustatud ekraanile.
Öisest mõttelennust korjan teese
kerin aega kerra
hommikuni

Pajupõõsad ja loodusfotod. Haruldane taevasina.
Armastus, mida ei ole.
Räägin kujutletavate muusadega
teiselt planeedilt.
Nad ütlevad, et nad on mina.
Ja ma annan neile suhkrumolekule.

Mu mõtted on raamatukogu
sildadega igapäeva katustele
Vahel on võti kadunud
mõnikord silmad kinni
Siis on vaja Inimest, Jumala nägu,
kes annaks kuju neile miskitele hatustele.

***
Valetada ei taha
tõde on valus ja karm
unusta hea ja paha
armuline on arm