Linnas on rohkem kasutamata jäänud võimalusi kui maal. Igas inimeses võib peidus olla nii palju, et see on hoomamatu. Liiga hoomamatu, et tajuda, nagu ei olekski midagi, nagu polekski olnud.
Tühjad inimesed, siluetid.

Leheta puud. Piiritu üksildus. Üksik piiritletus.

Harudeta hardumusest, ärgates tardumusest veel.

Võib ette kujutada kõiki võimalikke tulevikke, mis põhinevad käesoleval momendil. Aga minevikke?

Puu kasvatab korraga taeva poole oksi ja maa poole juuri. Nii, kuidas me tulevikus kasvame, võime ka ümber hinnata oma minevikku. Üks või teine asi muutub oluliseks. Tekivad seosed. Mõned teised jälle lagunevad. Kõik see toimub paralleelselt.

Liiga ruudulises äraolekus
tööle kiirustavad roostes lossid
kinnisilmi kinni õmblemata
eterniite mantli eest
äraütlemata aeglane jooks
rohelised kolmnurgad raagus lompide peeglis
kõrb muutumas sootuks sooks
mis vetrub matemaatiliste ees

sisalik,
ajalik
jälgi jätmata

ja ma pole end kunagi tundnud anarhistina
eneseavaldamisvajadus
sunnib ära

PRÜGIKORISTUSPÄEV

ära visata kõik see, mis risustab aknalaudu, ekraane, põrandat, vaadet, et mõte saaks vabalt liikuda. et mõte leiaks üles need punktid, millest kinni haarata, edasi liikuda

ja