See oli Müür, The Wall.

See oli Across the Universe asemel.

Ma arvasin, et mu ööd jäävad mu enese öödeks, salajasteks ja sisemisteks ja need ei puutu kokku maailmaga, kus ma oma reaalset elu pean elama ja teistele Terje-nimelist rolli mängima.

Ja siis tuleb see film ja võtab kõik uuesti koost lahti, mille ma öö lõpus juba kinni pitseerisin. See on nii ootamatu, nii ebaloogiline, et naelutab mu tooli külge ja ma neelan kõike seda informatsiooni, mis kõrvade läbi minusse jõuab. Pink Floyd. Ja siis tuleb film.

See film justkui teaks, mida ma eile õhtul deklareerisin. See ütleb sedasama, ja seda kuulavad inimesed, kellest ma poleks kunagi arvanud, et nemad sellesse hetke satuvad.

Film algab sellega, kuidas koristaja üritab tuppa saada, kolistab ukse taga, see ei taha järele anda- ja kuidas tema asemel võib vabalt olla ka lärmav inimmass, kes pressib läbi, et olla esimenesena lava ees. Tuhanded käed, mis koputavad uksele.

Ma olin öösel kirjutanud: "...trummid. Nagu koputaksid uksele sajad käed, uks paneb vastu, kuid siis saab lugu läbi ja kogu intsidendist jäävad järele vaid jäljed mälus".

See oli sürreaalne, see film, täis vihjeid ja otseütlemisi meie endi elude kohta.

Mina kardan ka, et ühel hetkel kvalifitseerun päriselt skisofreenikuks. Kus on vahe inspiratsioonil ja nägemusel? Kunstnikul peavadki olema ju pildid silme ees, helid kõrvus. Nägemus millestki, mida pole veel reaalses maailmas olemas. Visioon, idee. Nad peavad õngega püüdma neid jälgi Platoni ideede maailmast.

Ja mina isegi ei ole päriselt kunstnik. Vist.

Huvitav, kas Björk ka vahel kahtleb?