Selge on see, et ükski teos ei saa läbi ilma inimestevaheliste suheteta. See on ka enamasti selleks võtmeks, mis loob konflikti, aluse loo loomiseks üldse. Kuidas inimesed ei mõista üksteist või tekivad vastuolud neist mitteolenevatel põhjustel. Kuidas neil pole võimalik algusest peale elada igaveses õnnes, nad võivad vaid üritada sinnapoole püüelda.
Kirjandusel on aastasadade pikkused kogemused, alates sellest ajast, kui esimesi tekste üldse kirja panema hakati. Nii mõnedki teemad on kirjandusloo käigus end ära ammendanud, ja alati on seepeale leitud midagi uut, mis taaskord lugejate ja kogu ühiskonna piire avardab, neid justkui uuest dimensioonist käsitleb. Aegamööda harjub ta sellega jälle ära ja see muutub normiks, tavaks. Uuendusmeelsematel on siis jälle tööd, et luua midagi, mida varem pole olnud. Või ehk pole tegu hoopiski teemade muutumisega, vaid käsitluste, vaatepunktide? Mõned probleemid on igikestvad, millele lahendamatusest hoolimata ikka ja jälle vastuseid otsitakse ja ajast aega on inimese jaoks suurimaks mõistatuseks olnud ikka teine inimene.
Tänapäeva kajastavad lood on peamiselt kahesugused - sealsed tegelased on kas nii intelligentsed ja filosoofilised, et kogu igapäevaelu taustal vaid arutlevad oma käikude üle, elu mõtte üle, oleviku ja mineviku ja tuleviku üle- kõige üle, millest võimalik on diskuteerida, jäädes ometi inimliku mõistmise piiridesse, sest lugeja peab ju võtma neid kui realistlikke, mitmemõõtmelisi karaktereid, kogu oma vooruste ja pahede, valede otsuste ja fataalsete kirgedega. Lugeja peab neis tundma ära iseend, et suuta ja üldse tahta kaasa mõelda, võima peegeldada oma suhteid end ümbritseva maailmaga, et osata taasleida enese identiteet ja saada õpetust omaenese suhete korraldamises. Ainult et see õpetus peab käima salamisi, otsese moraali aeg on juba kaua aega möödas.
Teisest küljest inspireerib kaasaegseid autoreid tänapäeva ühiskonna järjest kasvav pealiskaudsus just inimsuhetes ning nende eesmärgiks on seda tõepäraselt kujutada. See annab justkui lohutust, et puntras elusid on teisigi, võimaluse tunda end mitte ainsa õnnetuna, kui ta enese eluga rahul pole, või kui on, siis võimaluse paremaks enesetundeks.
Näiteks eesti noorte lootustandvate autorite novellikogus "Tule, ma jutustan Sulle ühe loo" on enamik tegelasi kinni oma eelarvamustes, kohustustes, kiires elutempos ja tarbimisühiskonna sümptomites. Kujutatakse mehi, kes reedeõhtul baaris kaklema kipuvad, kodus arvutimänge mängivad ja õlut libistavad, unistades ideaalsest naisest, teismelisi, kes üritavad saada populaarseks, ohverdades sellele oma isikupära ja salajased unistused, lapsehoidja pettumusi Rootsi heaoluühiskonnas ja nii edasi. Otseseid lahendusi ei anta, need tuleb igalühel enesel leida, kui vaja. Need on justkui tükid igapäevaelust, maailmast, mis ei jagune (enam?) lihtsakoeliselt heaks ja halvaks, ilusaks ja inetuks, soovitavaks ja mittesoovitavaks. Aken teise maailma, saadud infoga võib peale hakata, mida iganes süda soovib, otseseid ettekirjutusi ei ole.
See on ilmselt reaktsioon infoühiskonnale, olukord, kus teavet on rohkem kui vajadust selle järele. Kõike on võimalik välja uurida, mis viib tihti selleni, et inimesed ei oska saadud info vahel vahet teha, võttes vastu kõik, mis tuleb. Kuna Internet on viimaste aastate jooksul inimeste elu drastiliselt muutnud, on ta oluliseks aineseks ka kirjanduses, eriti just noortega seotud lugudes. Kujutatakse seda, kuidas reaalset elu hakkab asendama virtuaalne ja sellega seonduvalt kerkib jälle esile võõrandumise teema. Kumb on olulisem, kas "päris" või "kujutletav", kas arvuti-identiteet suudab asendada sõprust ja kaaslasi, kas arvuti lähendab inimesi või hoopis viib nad üksteisest kaugemale?
Arvutikeskkonnast kandub võõrandumise-lähendamise teema jälle muudele valdkondadele tagasi. Kõigi võimaluste maailmas pole armastuse ja hoolimise otsimine sugugi nii lihtne, sest inimesed on erinevamad kui eales varem.
Kaaslase leidmisest ja armastuse otsimisest maailmas, kus inimesed on üksteisest eraldatud nagu koorikuga, jutustab Evelin Kivimaa novellikogus "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde". Paarkümmend eri taustavärvides lugu, kus põhiidee on sama- tegelased, kes on justkui loodud üksteise jaoks, kohtuvad, kuid ei tulegi selle peale, et see juhus võinuks muuta nende elu. Kord on see põhjustatud eri rollidest ühiskonnas, kuhu nad on sattunud, kord lihtsalt sellest, et inimesed käivad, nina piltlikult vastu maad, ja ei oska ära tunda oma Suurt Juhust või siis ei julge seda ära kasutada.
Nii on ühes loos Viktoria armunud ilukirurgi Tom Tomatisse, kuid selle asemel, et talle seda öelda või kas või tutvust sõlmida, laseb ta endale korraldada järjest iluoperatsioone. Teises loos kohtuvad noored ja edukad Viktoria ja Tom klubis, kuhu nad mõlemad on kogemata sattunud, kuid üksteist vastastikku tavalisteks tühisteks pidades ei aimagi, et teises võib peituda suurepärane inimene.
Üsna vastupidise käsitluse inimeste teineteiseleidmisele võib leida Eia Uusi viimases romaanis "Kahe näoga jumal". Selle loo tegelasteks on tunnustatud kirjanik, kes otsib inspiratsiooniks kedagi uut, noort, värsket, andekat luuletajat, keda kirjanduse ja äri seotus pole veel n.ö ära rikkunud. Temas leiab ta inspiratsiooni oma viimase, kõige tähtsama teose loomiseks. Luuletaja, tolle naise seisukohalt, leiab ta enesele õpetaja, kes omakorda inspireerib teda paremini kirjutama. Olgugi, et see õppetund tuleb läbi eemaldumise, reetmise, läbib teost ikkagi positiivne alatoon. Kogemus teeb ju rikkamaks, isegi kui kogemus on pettumus.
See on aga samuti teravalt seotud ühiskonna anonüümsuse ja pealiskaudsusega. Tähtis on info omamine, kogemused, individuaalne areng, mille kaudu suhted teiste inimestega muutuvad keerulisemaks ja need tuuakse tihti ohvriks omaenese Minale. See on pooleldi elutüdimus, tunne, et on juba kõike nähtud ja miski ei üllata ja seega pole kaasinimene midagi erilist, pooleldi aga kartus peale käia, distantseerumine. Ilmselt on see jälle ühiskonna peegeldus, kaja sellest, et ka tegelikult jääb siirust ja otsekohesust aina vähemaks ja inimesed muutuvad paratamatult järjest ja järjest üksildasemaks kogu globaliseeruvale maailmale vastukaaluks.
Vähemalt kirjanduses pole enam lõplikku "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar