Lumine oli ilus.

Jalutasin mööda tänavaid ja nad olid puhtad ja nii teravad, et nad ei oleks saanudki olla midagi muud. Öine linn valvas nende üle, kes teda vaatamas olid - neid polnudki eriti palju, üks mõtteis tüdruk, kaks ropendavat joodikut, üks keskendunud hundikoer.

Hiljem oli meid kaks tüdrukut tänavatulede all maailma asju arutamas. Jah, nagu vanasti, siis meid oli terve hulk, nüüd on hädavaevalt me mõned. Külm linn valvas me üle, ropendavad joodikud leidsid ühise keele, hundikoer oli kadunud sinna, kuhu tal nähtavasti asja oli.

Seal oli see mees, kelle silmis otsis väljapääsu maailma suur üksildus. Ta küsis meilt, kes on maailma parim bänd, ta rääkis, kuidas ta 1989.aastal koos emaga Rootsis käis ja äärepealt Norrasse oleks sõitnud. Ta rääkis, ja me kaks kuulasime ja ma olin juba päeval teadnud, et nii juhtub. See oli, kui ma raamatukokku sõitsin. Järsku tuli teadmine, et täna ma kohtun ühe inimesega, kes mind uuesti looma paneb.

Seda üksildust ei saanud võrreldagi sellega, mida ma nädalatagustel öödel tundsin, kui uni ei tulnud ja ma ootasin ainult, et tuleks mingi mõte. Aga mõte ei tulnud, miski ei tulnud. Ma olin ära kadunud.

See mees oli ka ära kadunud ja mitte keegi ei tahtnud teda üles leida. Nad ütlesid- tal on raske psühholoogiline häire. Parem oleks, kui te temaga tegemist ei teeks. Ja me läksime ära. Aga pärast ma hakkasin kahetsema. Et minu kord oli nüüd ju midagi teha, minu kord oleks olnud teda aidata, aga ma läksin ära. Talle oleks mind vaja olnud, kedagi, kes kuulaks ja üritaks kaasa minna sellesse maailma, mida tema loob.

Päev hiljem on imeline looritatud õhk, mis varjab kaugemad metsad ja heinamaad on mustad, valged ja rohelised ja see on kummaline monokroomsus. Me istume toas kahekesi küünlavalgel ja mõte on ka ja mina räägin talle mehest, kelle silmis oli maailma suur üksildus ja mitte keegi ei taha teda üles leida.