Nägin täna pikka und, millest ma mäletan ainult fakti, et uni oli.
Ma ei tahtnud üles tõusta, tahtsin näha, mis edasi juhtub.
Meelest läinud on ikka. Praeguseks. Mäletan ainult suurt korstent, mille ümber käis kitsas koridor kuni päris üles välja, ma ronisin sinna päris üles, minu all olid kõik teised, aimamata, et keegi kõnnib nende kohal, minu kõrval laotus karge hommik, päikesetõusueelne hämarik, ja ma pidin olema nii vait, et mitte keegi ei aimaks, et ma olen seal.

***

Kõndisin oma karvase sõbraga mööda lapsepõlvemaid ja nostalgitsesin. Pidasin kujutletavate isikutega dialooge, nad kõik olid mina ise.

***
-Miks Sa viimasel ajal nii kurb oled olnud?
-Ma tunnen ennast nii vanana.
-Võib-olla Sa kujutad seda ainult ette?
-Kes teab? Mul on tunne, et ma olen terve elu jagu sündmusi juba läbi elanud, ja midagi pole enam jäänud. See koorem neist toimunuist rõhub mind. Ükspäev hakkasin enne magamjäämist nutma, sest mul oli endast nii hale. Mu vanemad küsivad minult pidevalt, mida ma oma eluga peale kavatsen hakata. Nad ei saa arugi, et mul on tunne, nagu oleks ma oma elu juba ära elanud.
-See läheb mööda, usu mind.
-Niisamuti läheb kogu elugi mööda. Mul on tunne, nagu ma oleks oma pidepunktid ära kaotanud.
-Siis ei jää muud üle kui surra ja uuesti sündida.


***
-Väga hea, aga ma kardan, et Su kirjutised on sellise sihtgrupi jaoks natuke keerulised.
-Kui ma kirjutaks sinna seda tavalist jama, à la "miks Sa mind ometi ei armasta", siis poleks see ju midagi väärt.
-Vastupidi, selliseid asju loevad noored palju meelsamini.
-Sul on vist õigus, asi on minus. Ma lihtsalt ei oska teisiti kirjutada, mingi sisemine tsensuur paneb käe ette ja ütleb, et ma peaks sinna sisse panema rohkem kunsti, rohkem intellektuaalsust. Ja siis tulebki välja midagi sama elukauget nagu Väike Illimar.

***
-Tsau.
-Tsau?
-See tuleb vist üllatusena, jah? Aga mul tekkis järsku vastupandamatu soov Sulle helistada.
-Noh. Aga räägi siis.
-Minu meelest me peaksime uuesti omavahel kõik selgeks rääkima. Kas või iseenese rahu huvides. Me oleme nagu kaks Pontius Pilatust täiskuu valgel. Või Sul ei ole nii?
-Ma ei ole sellele mõelnud. See tuli üsna ootamatult, et Sa helistasid.
-Kindlasti. See kõlab rumalalt, aga minu jaoks samuti. Ma mõtlesin, et isegi, kui see ei tähenda mingisugust olulist äraleppimist või drastilist elu mõtte muutust, siis ometi on sellest rohkem kasu või kahju.
-Mida Sa silmas pead?
-Hingepiin on kunsti alus. Kui meie selgeksrääkimisest ei sünni kergendav sõlmede lahtiharutamine, siis tuleb vähemalt inspiratsioon uuteks probleemideks, mida lahata.
-Sa võtadki nüüd elu ainult kui ainest, millest luua ebareaalset elu.
-Kui Sa seda nii nimetad, siis jah. Usu, ma pole sellest sugugi õnnelikum, see on pigem üks auk, kuhu ma olen kukkunud.

***
-Vaata, on ju mul on ilusad saapad?
-Jah, on küll, aga Sa oleksid nendetagi ilus.
-Ära räägi. Sa ju meelitad niisama.
-Näed. Alati on nii, et kui valetad, siis usutakse Sind, nagu see oleks normaalne, kuid kui üritad olla aus, siis ei usu keegi.
-Kust ma tean, millal Sa valetad, kui Sa oled kogu aeg samasuguse näoga?
-See tuleb tunnetusega. Ma ei saa enese nägu ju tahtmise pealt muuta.
-Ja mina ei saa niisama heast peast ühe jutu sisse pikitud lause pealt uskuma hakata, et Sa tõesti pead mind ilusaks.
-On sel üldse tähtsust, mis mina arvan? Inimene peaks ju ise enesele ilus tunduma, mitte teistele.
-Mõned lihtsalt ei saa muidu, kui näevad end teiste silmade kaudu. Teised oleks justkui tema ise.
-Kas ta on siis üldse Ise olemas? Äkki on ta lihtsalt peegel?
-Aga inimestele meeldivad tihti rohkem peeglid kui teised inimesed, sest peeglid näitavad neile iseennast.


***
-Ma olen justkui tina, mis seob klaasikillud ilusaks vitraažiks...
-Sa tahad endast teha midagi erilist. See oli muidugi ilusti öeldud. Aga mis oleks tina väärt ilma nende klaasitükkideta, mis valgust peegeldavad?
-See'p see ongi. Sa tahtsid väita, et ma tahan endast teha midagi erilist. Kui inimesed vaatavad vitraaži, siis nad ei mõtle kunagi tinale, mis klaasitükke ühes hoiab, ainult nendele värvilistele klaasidele.
-Nad mõtlevad sellele meistrile, kes need klaasitükid nii kunstipäraselt kokku oskas sobitada. Ega Sa taha ometi öelda, et vitraaži teeb tina?
-Sina tahad öelda, et me kõik oleme tööriistad mingi suurema meistri käes. Aga kust tuleb idee selle meistri pähe- idee teha kasututest klaasitükkidest ja tinast kaunis mosaiik?
-Meister on võib-olla tööriist mõne suurema meistri käes, kes on ka vastutav nende klaasitükkide ja tina tekkimise eest.
-Aga ilma selle meistrita, kes need tükid kokku paneb, poleks sellest ideest mingit kasu. Mingit vitraaži ei oleks olemaski.
-Sa oled tõepoolest see, kes üritab kõik kokku siduda üheksainsaks.

***