Käisin turul, päris turul. Seal, kus on letid ja boksid ja sõbralikud tädid, kes räägivad, et "Näe vaadake, meil on siin metsaõie mett, mis on väga hea. Poolekilosed purgid ja nelikümmend viis krooni. Tõesti hästi hea maitsega" ja prillidega mees küsib, kas ma otsin mingit konkreetset raamatut ja maja on vanainimesi ja vanainimeste ja maasingi ja lillede ja riiete lõhna täis.

Maasingi ja riiete lõhna keskel tundus kauba ostmine nagu rituaal, konkreetne mõte, mida alles tuleb hakata teostama, selleks, et omale tükk lõhnavat maasinki või mõni raamat soetada. Kaubavahetus tähendab turul ühtlasi suhtlemist, kokkupuuteid erinevate müüjate, erinevate hindade, erinevate müügikohtadega. Turg on värvikas koht, iseloomuga koht - või pigem, paljude iseloomudega. Ma sain turult elamuse.

Turu käivad peamiselt vanemad inimesed, seda küll. Nende jaoks on turg loomulikum kui toidupood või kaubamaja, sest nemad on kasvanud turu ajal. Tänapäevased aga mitte, tänapäeva turg on kaubanduskeskus. Vajaliku kauba ostmine on tehtud nii lihtsaks, et seda pole peaaegu märgatagi. Lihtsalt haarad riiulilt kaasa, kõik, mis vaja. Otsi üles, lao korvi, maksa. Mida sagedasemaks muutub, seda automaatsemaks.

Kui turud ja keskused alles võrdselt tähtsad olid, käisime linna sõites ikka mõlemas. Ema eelistas kaubamajasid, ta tundis ennast häirituna kõigist neist vanadest naistest, kes üksteise võidu oma kaupa pakkusid. Ühel hetkel kadus turg meie jaoks üldse ära, asendus Prismade, Rimide ja Säästumarketitega. Tallinnast koju sõites oli pagasnik alati headparemat täis, mis viimasest ostukeskusest silma hakkas. Siiani vist on, ma ei tea ju, pole kaua enam vanematega ostureisidel käinud.

Ükskord Kadaka turul hakkasime emaga vaidlema. Tema tahtis kohutavalt ära minna, aga me pidime kedagi ootama. "Ära üldse tee neist välja!" sosistas ta mulle käpiku-ja kampsunimüüjate kohta. "Kõik tahavad sulle oma kaupa pähe määrida!" Ma ei kuulanud sõna, käisin ja imetlesin rahulikult nende andekate tädide kätetööd, vabandades jutu lõpuks siiski alati, et ei, ostma ma ei hakka siiski praegu. Aga kohutavalt põnev oli. Mööda Montoneid ja Vero Modasid kaapides aga hakkas mul varem või hiljem igav.

Täna käisin üksi mööda väikest, aga värvilist Vana turgu ja imetlesin neid inimesi, kelle jaoks turg pole veel välja surnud. Turg on isiklikum ja veenvam, kaubad pole ka mitte üks viiekümnest samasugusest kilesse pakendatud anonüümsest asjast riiulil, vaid müüjad tunnevad oma kaupa. See veenab. Ostsin raamatu India eepostest ja suitsuvorsti, mis siis terve kodutee lõhnas, hoolimata lörtsist ja tuulest ja kiirest rattasõidust.

Ja lillepoodidest mööda kõndides tekib juba pikemat aega järjest vastupandamatu igatsus selle järele, et keegi kingiks mulle ühe õie. Lilled on sümbol, nad võivad tähendada erinevaid asju, aga kõige enam seda,et kinkija hoolib, mõtleb, ja eelistab seda tähelepanu osutamist nendele mõnele kroonile, mida õis maksab. Lill on Kingitus suure tähega, muidugi ainult juhul, kui ta on südamest. Kui ei ole südamest, siis on ta mõttetu praht, mis võiks pigem olemata olla.

Kinkimisega on üldse nii, et kui kinkida midagi ainult sellepärast, et oleks kohustuslik žest tehtud, siis see on vale ja silmakirjalik. Kingitus ei ole kohustus, kingitus on märk sellest, et on mõeldud selle inimese peale, tema jaoks aega ja vaeva kulutatud. Selles mõttes on valmistatud kink alati suurem kink kui ostetud, ükskõik, mis tema rahaliseks väärtuseks tuleb. Kõike ei saa ega peagi rahaga mõõtma, vaid hoopis südamega.

Saabuvate jõulude puhul siis äkki mõtlemiseks.

Märkajaile.