Eel

Ärkan imepimedas ruumis
põrm pähkliuss tuumakais tuumis,
võib-olla.

Õhkõhukeses hõljun atmosfäris
ega tea, äkki olengi päriselt päris -
- olla?...

Tusktume öö nende taga
kes võltsilt on vaiksed ja vagad:
vale.

Kirikute taevassetõusvad aknad
vist valgus vist alles koitma hakkab,
hele.

Veel alles nokin tuvina mahajäet' raase
olen selgelttajutavalt siinpool klaase
alles

Ja mu ees aegade paksune raamat
kutsuv ja tõrjuv, loob vaikides draamat
vaid olles

purpursel linal avali lahti.
Muud ei saa teha, kui tardunult vahti',
nõder!

haaran Ta käest, ta ootab vaid tänu
nagu manitseks kuulama vaikseid sõnu,
Tõde.