Hommikune päike kuldas üle külmetava maa ja linna. Jõgi nägi välja nagu maakaart, kollaste küngastega valgete orgude vahel. Üle tee kihutasid tuisuvaalud, näpistav tuul pühkis üle maa. Inimesed varjusid kapuutsidesse, kõndides võimalikult majade varjus.

Täna on minekupäev! ütles mulle miski. Talvine taevas kutsus õue, kutsus enda juurde. Ilus maa ootas avastamist. Pakkisin paar asja kaasa ja asusin teele.

Tsirguliina

Nad naeratasid mulle, inimesed. Üks mees bussis, kellele päike silma paistis, naeratas. Autojuhid soovisid mulle head teed. Kõndisin mööda tundmatuid maanteid, tegin tõusvatest suitsusammastest ja kirikutornidest pilte, imetlesin metsi. Maanteeääred olid lumised, ma kõndisin neil ja laulsin oma rännakulaulu: "Ikka rõõmsalt matkasell mõõdab maanteepaela..." Nägin rebast ja mitut rähni. Pole sugugi, et Lõuna-Eesti on ainult suvel ilus. Haruldasem ja peenem ilu on peidus kitsastel kurvilistel külavaheteedel, kui valitseb täielik vaikus enne päikeseloojangut ja teeäärsetelt kuuskedelt variseb lund. Mustvalge maailm. Imeilus.

Ja siis jõudsin sellekordsesse Koju. Nagu oleks seal juba elanud mõnda aega, toad olid jube tuttavad, ainult koridorid keerutasid mööda maja mingite tabamatute põhimõtete järele. Avastamisrõõm. Kikivarvul mööda külmi põrandaid. Istusime kolmekesi köögis, tegime kooki ja ma rääkisin, kuidas Gailit ja Visnapuu kahekesi rändamas käisid ja nalja tegid ja kuidas Gailit Underit hingepõhjani solvas.

Mõisamaja krohvist pudenevaid seinu kaunistades, keldriklasse uurides ja Chrisi-Simmo teisiku sarnasuste üle imestades kadus aeg, ilma et enda möödumist meeldegi tuletaks. Mängisime vanal Estonia klaveril oma tavalisi lugusid, kleepisime lilli seinale ja sõime õunu. Kas tõesti polnud ma seal enne käinud?


Kõndides mööda veel tundmatuid teid, kust kurvide taga paistsid üha uued, veel avastamata metsad ja majad. Vaikus. Olin oma Jumalaga kahekesi, kõndisin mööda piiriäärset teed ja me kõnelesime salajuttu. Metsa sees oli kirik, metsa sees olid linnud ja head inimesed peatusid, et mind paar kilomeetritki edasi sõidutada.

Sangaste

Seal oli naljakate tuledega kaunistatud väike autobuss, mida juhtis papaahaga vene mees. Väikest kasvu naine ütles: Nu davai, me viime su hooldekoduni, edasi me ei sõida. Seletasin,et bussid ei käi ja ma tahan õhtuks Pärnusse jõuda, seetõttu ei saa hooldekodusse istuma jääda. "Pjaaaarnu?! Oii, nii kaugele?!" imestas tädi. Naeratasin talle, silmitsesin ikoone, mis olid kleebitud armatuurlauale. Soovisin neile ilusat päeva jätku ja kõndisin üle künka. Kentsakas tuledes buss keeras tagasi sinna, kust tuli.

Sänna, Sarumetsa, Muhkamõtsa, Tsirguliina, Sangaste,Sikalaanõ , Petrakuudi, Uue-Antsla, Abja-Paluoja... Eesti kohanimed on tõesti müstilised. Iga koht Eestimaal on ajalooga, sellist kohamälu nagu eesti kultuuril, pole just paljudel rahvastel. Iga paari kilomeetri tagant võib näha järjekordset pruuni silti, mis viitab mingile kultuuriloolisele punktile. Midriait. August Gailiti sünnikodu. Navitrolla küla Navi. Sänna lauliku metsad. Meie geograafia on ühtlasi ajalugu, sotsiaalne mälu, meie juured {kui väljenduda botaaniliselt:) }

põllul

Ja sel juurtest läbipõimitud maal elavad koos tõeliselt ilusad ja head inimesed, kes ei pea paljuks ka kilomeetri võrra küütiandmise pärast peatuda. "Kahjuks ei saa sind rohkem avita'," öeldakse mulle laulvas Võru murrakus, naeratuse saatel. Teinekord tuntakse muret, et jõua ikka ilusti koju, et ei peaks väga külmetama. Ma saan osa nende inimeste mõtteist, kõnepruugist, meeleolust, muusikavalikust, plaanidest, mõnega saame nende koos läbitud kilomeetrite jooksul nagu sõbrakski, vaata et kahju on lahkuda. See on selliste reiside väärtuslikum osa. Inimesed. Täpselt niimoodi nagu nad on, erinevatest nurkadest, erinevates situatsioonides. Rõõmus rekkajuht Igor, kes hüüab valju häälega: "Nuuuhhh, lülitame täistuled kah sisse, kõik on hästi!!!", räägib oma lastest nii soojalt, et ma tunnen seda isaarmastust peaaegu füüsiliselt. Lumepihu tants täistulede valguses. Seletan Igorile: Vahepeal peab ju ikka hulkuma minema. Siis on hea koju tagasi jõuda.

Kontrast lõbusa vene hinge ja tasase eestlase vahel tuli eriti esile sellel viimasel teekonnal Valgast Pärnusse vahepeatusega Viljandis. Tolleks hetkeks andsid puutükkideks külmunud jalad märku sellest, et bussiga liikuda oleks vahepeal päris tore. Kõndisingi siis Viljandi ringteelt kesklinna bussijaama, sealne tõre tädi aga teatas, et täna ei lähe Pärnu poole enam ükski buss. Mis siis ikka. Sain vähemalt Viljandi kaunistusi näha. Brainstorm kõrvades tõi rännutuju tagasi, kaks päeva tee ääres olid külmatunde juba peaaegu kaotanud. Jalutasin sama teed pidi tagasi linna äärde. Hääd inimesed polnud maa pealt sugugi otsa saanud, nii sattusin ühe kehakultuuri üliõpilasega eksamitest rääkides Kõppu ja sealt järgmisega juba Pärnu peale. Ma küll ei tea, mis oli selle naise nimi, kes mulle viimasena küüti pakkus, kuid mul on väga-väga hea meel, et just tema maailm sattus mu viimaseks külastatud planeediks. Tasane ja tasakaalukas eestlane. Ilusa hingega. Kõneka jutuga.

Ma olen ikka väga õnnelik inimene. Kui ainult suudaksin sellest õnnelikkusest natukene jagada teistele ka. Öeldud on: Ainus, mis on tehtud, on teistele tehtud.

Nii ma soovin jõuludeks seda, et inimesed näeksid rohkem, kus ja millal nad elavad. See kõlab küll jube naiivselt, aga on jumala õige: Inimesed on ilusad ja head. Maailm on ilus ja lõpmata.

(Laulab Liidia Mägi, Tõnis Mägi tütar)