Mu mõtted täna on vanainimese mõtted.

Vanainimese, kes on justkui elanud ära pika ja kirju elu, olnud õnnelik ja õnnetu, näinud kaugeid ja kirevaid paiku ja kodu hämarust ja vaikust. Ta on rahulik ja tasane, korraga justkui kurvem ja rõõmsam kui kunagi enne, raskemeelsem.

See on üks halli peaga naine, kelle näkku on möödunud elu tants vajutanud oma ainulaadse vaomustri. Ega ta häbene seda, oma elu jooksul on ta piisavalt tundnud end inetu ja ilusana, mõistnud, et peeglist vastu vaatab talle kõik see, mis ta on kunagi olnud - kord kellegi jaoks maailma ilusaim, siis jälle mitte. Ta ei häbene midagi, sest nüüd võib ta vabalt olla üdini aus ja siiras, ta on ära näinud valed ja tõed ja mõistnud, et ega neil suurt vahet olegi - ainult vale teeb veidi rohkem haiget.

See vana naine on tark, kahtlemata, kuigi ta mõnikord soovib, et võiks jälle olla see puhas leht, kellele kõik tuli nii kergelt ja keda Jumal justkui oma lemmiklapsena hellitas, näidates talle nii mõndagi maailma rikkustest, mis teiste jaoks suletud laekaks jäid. Ta tunneb head meelt, sest ta on näinud, kui ilus ja suur on maailm, kui ilusad on inimeste hinged. Ta on kurjust ja halba ka näinud, aga kõigel, mida valgustab päike, on varjud.

Tema silmis on sügavus ja vahel sukeldub ta sinna pikemaks, kui hea oleks. Ta mõtleb palju kõigest sellest, mis on olnud- ja seda on ometi nii palju, lausa pillavalt, ehk isegi üleliia - mõtleb ja kohati kahtleb, kas ta ikka ei olnud piisavalt hea ja tänulik oma vanemate vastu, kas ta ei olnud piisavalt tegutseja, et täide viia oma unistusi, kas ta polnud piisavalt aus ja julge. Ent kui ta poleks olnud nii, nagu ta oli, siis poleks tal olnud täpselt sellist elu.

Ta mõtleb ka sellest, mis tuleb. Palju võib mõelda asjadest, mida pole veel olnud. Alati on midagi, mis saab edasi. Mitte ükski lugu ei lõpe päriselt ära. Inimelu on justkui puu. Kui tüvi ise saabki otsa, siis oksad, mis temast harunevad, lähevad edasi. Sajas erinevas suunas. Sada erinevat lugu, mis pärit ühest, ja igast neist tuleb veel sada.

Lohutav on teada, et sinust jääb siiski midagi alles, kui sa kaod. Keegi ei tea, kui palju elusid on ta oma eluga mõjutanud, kui paljude jaoks olnud ühenduslüli või sütik tema elu muutmiseks. Mitte ainult suured rahvajuhid või kunstnikud ei mõjuta maailma, seda teevad kõik.

Aga hoolimata sellest, et jäljed kestavad kauem sellest, kes need jäljed jättis, inimene on siiski ajalik. Ta sünnib, et elada oma elu, tal on selleks vaid üks võimalus -ja ta üritab seda kasutada täpselt nii hästi-halvasti kui võimalik. Duubel kahte ei tule. On algus ja on lõpp ja ilma teiseta poleks ka esimest. Kui maailmas elaksid kõik inimesed igavesti, ei sünniks siia ka kedagi juurde.

Nii peab vana naine, kelle juuksed on härmana hallid ja näol möödunud aegade jäetud muster, tundma, kui ta on jäänud liiga aeglaseks, et maailmatuultega tükkis tuulikutel tiirelda ja karusellil südame alt külmaks minemise tunnet tunda. Ta astub karussellilt maha, ronib tuulikust alla ja jätab selle neile, kelle näod on veel siledad ja juuksed pruunid või meekarva kollased.

Nõnda mõtleb see vana ja tasane eit, kes mu sees täna on. Mõtleb ehk veel midagi, ürgset ja igavikulist või lapsemeelselt lihtsat, aga peamiselt tahab kas või korraks ära linna kiirustamise eest, tahab soode vaikusesse, tahab videvikutundi metsamajas ja hommikust ärkamist metsataguse päikesega.

Sest ta on ringiga tagasi seal, oma maa juures.