tassitäis vett ja šokolaad, Klassikaraadio ja notepad.

Sellist salliga pärastlõunast laua taga istumist ja mõtlemist ja olemist pole kaua olnud. Uskumatult mõnus. Sorteerin aegade jooksul kogunenud paberipahna, kus on igasuguseid rittaseatud sõnu ja värsse. Mõni jäänudki poolikuks, üheksainsaks mõtteteraks või rütmimänguks, mõni arendatud pikemaks, teinekord on inspiratsioon peale tulnud ja paberilehelt on näha, kuidas sõnad tasapisi taltsutatud saavad.

Need pisikesed talletatud hetkel jäävad nagu tardununa täpselt niisuguseks, kui nad kirjapandult on. Nagu fossiilid, mis kõnelevad miljoneid aastaid tagasi elanud olenditest, kellest mitte keegi kindlalt ei tea, kust nad õigupoolest tulnud on - meteoriitidest või eluta ainest või Looja loomisest.
Ega luuletustegi puhul ei või kindlalt teada, kust nad on tulnud, millisest mõttevälgatusest on sündinud sõna.

Või maal või muusikateos.

Mis moodi sünnivad maailmakuulsad ideed? Kas ebamaise inspiratsiooni või suure töö tulemusena? Lauri Saatpalu rääkis ühes intervjuus, et tema teeb oma laulusõnadega päris suurt ajurünnakut, et tulemus oleks selline mitmetahuline ja kihiline, nagu ta on. Navitrolla pidavat oma maalidega töötama mitmeid kuid, enne kui võib öelda, et on valmis.

Samas, mõned geniaalsused on sündinud erakordselt lühikese ajaga. Tammsaare kirjutas "Tõe ja õiguse" esimese köite kõigest paari kuuga. Viissada lehekülge! Rääkimata paljudest laulusõnadest, mis on paberile jõudnud otse kirjutaja meelest, ilma kordagi parandamata. Meeletul hulgal.

Mine võta siis kinni.

Ideed on nagu kärbsed. Vahel ronivad ise suhu, vahel peab neid tundide viisi taga ajama, enne kui kätte saab -ja vahel aetakse lausa vägisi kärbseid kõrva...