Mis on sügis?

Mis on sügis teine kui suvi?

Ilma üheta poleks teist. Meie suvi poleks me suvi, kui sellele ei järgneks sügis ja seejärel talv ja taassünd ja uus õitsemine, ja me sügis poleks siis õige sügis.

Aga see igavene kolimine, ümberharjumine, maalt linna, õuest tuppa, vabadustelt vormipärastesse kohustustesse, see natueke pelutab, üritab tasakaaluasendist eemale nihutada. Mis ma olen, üks tuvi hallikirjalises parves, üks kollane pärnaleht hunnikus, mida koristajatädi pargimurult kokku kannab, üks noot akordis, üks paljude seast, keda kohati nagu pole ja siis jälle on. Ma ei teagi, kas ma praegu olen. Mitte sinu või tema või kellegi neljanda jaoks, vaid lihtsalt. Olen. Enesele. Objektiivsest seisukohast, kui selline üldse olemas on. Descartes'i järgi, Hume'i järgi, John Locke'i järgi. Minu järgi. Äkki ma kujutan ainult ette, et olen mina. Võib-olla ma olen hoopis kellegi üks tahk, nagu sügis ja kevad on sama asja erinevad tahud.

Uitamistel eikellegimaal, tundmatutes võsavahedes, mahajäetud majades ja võõrastes linnades on selleks korraks lõpp. Ajakava seob nädalapäevade kaupa, nädalate kaupa. Ise olen niiviisi seadnud ja sellega rahul ka veel. Aga miks siis... Liiga palju ei pea mõtlema, ei tohi mõtelda. Miks selle eest ei hoiatata, enne kui inimesed mõtlema hakkavad? Et on ohud teha iseenesele või teistele haiget, kui hakkad liiga palju mõtlema.

Võib-olla-. Võib-olla on kõik see hoopis teistpidi.