aga suvi pole siiski jäljetuna mööda läinud, jäid kõik need müstilised hetked, kui päike oli loojunud ja...

...kui koduteel maailm on ajanud vallale
ja saateks loojangukullale
udulehmade muud
ja olematu taeva all
öömustale mullale
langen ja ootan Kuud...

...kui päike veab tea-mitme-
kümnendat ringi
ja kadunud hingi
näeb Kolgata teel
ja maa, ja vist lingi
ja maailm käib ringi
ja mõtled
kas pärast
on midagi veel...

...ding dong
jälle meid teele viib rong
nähtava kella
kuulmatu gong
sigrimigri-joontepundar
oled enese liigsete mõtete vang
ja istud ja mõtled ja kuulad ja oled
ja ei tea, kumb on tõde, kas õiged või valed
tark mõistab, et olnud on lõpmata rumal
ja Jumalast hakkab korraga
lõpmata hale...

...rohekaskollane laine
ja teine
ja veel
kilkavaid lapsetükke ja muda täis
sillerdab tumetav paine
homse tormise päeva eel
lükkab aeglaselt ülesmäkke
neid pilvi, mis auru on täis...

...maaliline potisinine taevas
ma ootan, ja tuules koguneb jõud
vihmapilved kogunevad
väikeste poiste silmades
saavad suureks
ja neis on vaid põud...

...maasikamets ja musta kassi nurrumasina hääl
ja kärbsed ja muru kirbemagus lõhn võõra õue pääl
tuhamägede melanhoolia vaikiv laul
mesikaist tiine õhk, eilne uni silmalaul
linnad, lagund ja maha jäet pesad, pargidki sees
läheks siis mere äärde-aga tara ja märk on ees
vees aga adru, pentsiku haisuga, vedeleb, vanatühi
kolistad mööda randu ja jälle kõht on tühi...