Värvid mõjutavat inimeste meeleolu, väidavad kõiksugused new age'i raamatud. Erinevates kultuurides on värvidel erinevad tähendused, näiteks hiinas tähendab kollane valetajat ja valge õnnetust, meie kultuuriruumis aga on neil positiivsed tähendused.

Kunagi mainis ema, et ma kannan kogu aeg halle riideid. Olin isegi siis nagu üks pisike hall hiireke.
Vaatasin ühel hetkel oma garderoobi tonaalsuse üle ja tuli tunnistada, et taas tabas ta naelapea pihta.

Nüüd on väheke aega mööda läinud ja hallitriibuline maailm on omandanud mõned värvid.

Mis on selle juures imelik, on see, et mõnikord on tunne, nagu oleks ma isegi nähtamatult sedasama värvi, millega ma end ümbritsenud olen. Ükspäev näiteks oli mul seljas punane seelik ja punane sall kaelas- ja päeva lõpuks laulsin ma dagnele jõululaule ja meenutasin, kuidas mu viimane piparkoogiküpsetamine lõppes taigna lõppemisega. Teinekord oli helelillade pilvede tunne, mis päikeseloojangul mere kohal helendama löövad- või esimesed sireliõied kevadel. Selline värske. Ja mulle öeldi, et ma säran.

Ühel päeval olin triibuline ja sügisekollane. Peaaegu tundsin, et kohe kukun küpse puuviljana puu alla rohusse ja olen täiesti valmis. Mind oleks võinud puraviku pähe üles korjata ja ma poleks teist nägugi teinud. Või vahtralehena raamatu vahele kuivama panna. Vast seda viimast tegin enesega kogemata ise, kui unustasin end südaööni raamatut lugema, seda "Sophie maailma", Freudist ja Darwinist, mis lõpuks oli sama sürreaalne nagu "Across the Universe".

Aga päris "minu värv" on säärane tumeroheline-meresinine, mis pole õieti ei külm ega soe. Selline natuke tabamatu, natuke märkamatult tavaline. Nagu lained. Või. Ma ei teagi.

Kas see olen siis kõige rohkem mina?

My favourite colour is rainbow
even my boyfriend thinks i'm gay

tsau