jah, jälle

viimane võimalus teha kooliaastast üks mõnus äraolemine ja muuta klass koduks ja korraldada väga palju toredaid koosolemisi ja olla nagu üks pere. utoopiline? võib-olla.
kas klass üldse peab ühtne olema, küsib andres. vastan: võiks ju. meie praegused secundad teevad pisut kadedaks oma võitlusvaimu ja olemisega. meie lagunemine on juba paratamatuks protsessiks muutunud.

mis see ohkiminegi enam aitab.

aga viimane aasta koolis ja viimane aasta linnaski - ehk võiks virisemisele kuluva aja kulutada produktiivsusele - enne, kui me kurgedena maailma laiali lendame. meil on siin nii palju võimalusi. koolis head õpetajad ja kõiksugu üritused ja võistlused ja konkursid ja värgid. kodus on olemas klaver, mida ma eelmisel aastal häbematult vähe mängisin, ja pliit, millega sai häbematult vähe häid asju tehtud. ja värvid, millega maalida - ja pliiatsid, millega joonistada- ja kirjutada. krissu ütles, et mul on potentsiaali :) nii. et siis seekord ehk.

võib-olla.

ma tunnen end pisut vanana.