põhjaööd, mustast sametist,
üle valge kumava vahu laskunud
sinised varjud, augud jälgedes
jää, mis veel sel talvel polegi
praksunud
paika loksunud purikad
katustelt
alla
astunud

külmhommikud
sädeleb õhk vastu päikselt,
teemantvaip sujuvaks silunud nurgad
korstendest tõuseb suits,
väreleb, hajub,
kõht täis piparkoogiglasuuri
ja piparkooke, seekord ekstra suuri
ja nende lõhn vaikselt
kuusepuuokasteks vajub


hommikud sulavad õhtuks
päike loojub tõustes
ja jälle süttivad tuled
ja sina, sina, sina,
jälle väravast tuled
silmades küünlaleegina kumav naer
minu ahjus hõõguvad söed
millest uusi rõõmusõnumeid loed
ja aeglane
pööripäeva talvepühade puhkuse aeg

saab sooja
ja süüa
õunu ja apelsine
kui päike saab looja
siis õues on pime
aga me helendame seda eredamalt
eksole
nii et ka külm süda sulab
ja jäälilled seal sees
puhkevad õitsele
mis on tore