pragunev huul
mu pööningukambrites tühjana tuiskav tuul
arlekiin
viibin su veetlusest ikka veel siin
ega tea,
kas teadsingi ette

peatud
aknale joonistub pakasemustreid
veel on viimane vaikus
varesed suplevad latvades
aeglaselt kukuvad vette

siiis pöörlen su sõnastuses
sõnatus naeratuses
mille üle või ümber
käib tants
sa isegi vist ei tea

jälle oleme öö otsa ülal
sest alla lihtsalt ei lasku
ei söanda ehk
või
mine tea
treppidel turnimine ei aita kah
su naer käib ainult veel kõrgema kaarega
üle pea

kuni jääb räästaisse kinni
ega pääse sealt juukseidkipidi
olgu see soeng siis seatud
kuitahes erapooletu hoolega

põgenevate peeglite ees
ehk viimaks ometi peatud

sa lugesid kokku mu kirju
ja saatsid neid postkastidesse
ja klaveritesse
ja ekraanilegi
teadsin küll, mis sa teed
või mida tegematagi jätad
tean
aga ei ütle

minu monoloogide peale sa vaid naeratad
aga ei lähegi ära
minu dialoogidest ööga
sa vahel ometi ütled ära
kuigi ütled küll, et ei ütle

tean sind justkui sünnist saadik
tunnen tornikellade kõlksatusi su kõrvus
ja sügavat vaikset õhtukurbust
lendavaid mõtteid
üle geograafia
pajude hiirekõrvus
tuikamas vabadus

isegi üle omavoliliste tõlgenduste
tean nagu mind ennast
oled vähemalt sama suur saladus

tean küll, kellest!
rohutirts...
ilusat nimepäeva:)