Iseseisvuspäev pole kunagi jõudnud kohale sellisel kombel kui eile. Vanalinna kooli aktuselt, kuhu ma üritasin minna ka pilli puhuma, sai alguse Mariana ja Nele ja Krissu järjekordne Saksa sõjaplaan. Kuuldes, et ma kavatsen ka õhtul Rüütli platsil rääkida, otsustasid nad tõsiselt võtta käsile fännklubi tegemise, sest et selle eest pidi välja antama eriauhind. "Võtame pillid kaasa ja," üritasid kolm aktivisti ka Chrisi ja Karinit ära rääkida. Plaanid läksid nii tõsiseks, et varsti lõigati mind kuuldekaugusest üldse välja. Paistis, et asi on ikka päris hull. Läksin igaks juhuks päris minema, kell oli juba üksteist ka ja Sütevaka aktusele oli keegi samuti arvanud heaks mind rääkima panna.

Hakkas pimedaks minema, kui lumesajuse ja tuulise ilma kiuste ilmus Rüütli platsile üha rohkem inimesi. Esimesed kaasvõistlejad, Tauri, kes aina ootas, et saaks inimesi lumehangedesse lükata, siis ilmusid Karl, Krissu, Nele, Mariana, Raili, isegi Raiks ja Märten, ja Vivian, kes pooljuhuslikult sinnakanti sattus - pärast telefonikõne "...ja Nele esineb orkestriga!"

Show oli esmaklassiline. Puhkpillid, potikaaned, värvilised plakatid ja sinimustvalged põsemaalingud, kärts ja mürts. Loogiline, et kõne ise jäi selle taustal kahvatuks, sest see oli ikka vägev. Fotograafid piirasid neid terve aeg ning otse loomulikult said nad ka väärilise auhinna.

Öeldi, et patriotism polegi Eestist kadunud, mis siis, et meie jaoks on oma riik iseenesestmõistetav. Öeldi, et kõnevõistlusi peaks sagedamini korraldama, sest on näha, et rääkima tullakse hea meelega.

Meie tantsisime Endla rõdu monumendi ees puntratantsu ja läksime siis INi, et pärastpoole päriselt tantsida saaks. Muidugi juhtus vahepeal veel terve rida toredaid üllatusi, sest eile juhtus pidevalt midagi toredat, näiteks Bonzo kontsert ja juustupannkoogid ja...

Jumal ikka hellitab meid hullupööra.