tsau

Naljakas on tegelikult see blogivärk. Justkui kirjutad päevikut, aga ometi kellelegi adresseeritult. Mul on neid päris-päevikuid ju ka päris mitu aja jooksul kogunenud, ju vist vastab tõele see kellegi targa inimese öeldud mõte, et kirjutamine juhtub inimesega siis, kui pole kellegagi rääkida.

Praegu ka ju - üksi kodus, kell on pool kuus reede õhtul, veel tunnike meie oma klassi jõulupeoni. Ja ma loen raamatuid, neelates nagu vanasti, ja jälle sa üks Pratchett läbi. "Huvitav aeg", äärmiselt rafineeritud kirjeldus Hiina kultuurist ja globaliseeruvast maailmast, ühesõnaga: lugege ise. Ja nüüd selgub, et kallid STV-lased on meile Interneti tagasi andnud, ilmselt langes nenge peale jõuludega kaasnev härdus ja nad otsustasid meie peale kordki halastada, kinkides juurdepääsu netti, mille eest me juba nagunii mitu kuud tulutult oleme maksnud. Jee, maailmas valitseb siiski õiglus ja tasakaal.

Me oleme Mariaga viimasel ajal üllatavalt populaarsed. Eile leidsime mehe, kes aitas meil vaipu kloppida ja andis pärast lausa oma telefoninumbri, et me võiksime talle helistada, kui teinekord veel abi vaja on. Okei, ta jättis väheke kahtlase mulje ja kui ma öösel mõtlema hakkasin, mismoodi ta meile küll trepi peal vastu sai tulla, kui ise hoopis Rannarajoonis elab, ja kontrollisin mõttes, et kas uks ikka on lukus, juhul kui öösel peaks tulema mingi sarimõrvar ja meiega kohtuda tahtma. Aga samas, palju mõnusam on maailmast ikkagi head uskuda ja mõelda, kui tore võiks ise kellegi suvaliste toredate inimestega koos teed juua ja nende naljade peale naerda.

Ükspäev sõitsime bussiga Raekülast koju ja meie ees seisev mees lisas end ise vestlusse ja rääkis, kui tore on istuda mõne suure inimese kõrval, eriti siis, kui sa lähed temast enne maha. "Vabandust tõesti, et teie jutule vahele segan, " naeratas ta närviliselt. "Ei tahtnud pealt kuulata, aga kuidagi.. jah... palun veelkord vabandust, " ja naeratas veelkord. Eestlased ei olegi nii kinnised, kui arvata võiks.

Kolmapäeva õhtul tuli pähe mõte, et võiks millalgi sinna Estonia termidesse minna. "Aga milleks "millalgi", lähme kohe!" hüppasin ma püsti ja kümme minutit hiljem jalutasime me kesklinna poole. Oli täielik tuulevaikus, teiseltpoolt jõge tuled paistsid siiapoole pikkade värviliste kriipsudena. Ja siis äkki oled jahedast hilissügisest tagasi selles aegruumis, kus vesi on 30 kraadi ja mullitab. Inimesi oli vähe, aga see polnud enam mingi Veekeskus, see oli tume ja mosaiikne ja soolane ja luksuslik - ja see kvaliteetsus peegeldus nende inimeste näoltki. Ja võhivõõradki käitusid nagu omad, silmis kajamas koosnautimise idee. Niimoodi, et kui ma Jaapani vanni kuuma vette sukelduma jäin, vahtisid mind taas välja tulles Maria ja mulle täitsa võõraste inimeste näod. Ma ei saanud aru, mida nad ütlesid, aga ma naersin naljale kaasa ja see reaktsioon paistis sobivat.

Basseinis jõudis toosama mees meile järgi ja sõlmis tutvust. Tore tüüp oli, tegi nalja ja sai minu naljadest aru ka (või vähemalt oskas mulje jätta, et sai). Aga kui ta täpselt sel hetkel tuli, kui me võidu teise otsa pidime ujuma, ja midagi rääkis, siis ta vist solvus selle peale, et me ühtäkki kiiresti minema ujusime. Viimasena nägime tema lahkuvat selga trepist alla minemas, ilma et ta oleks headaega või midagi öelnud. Uups.

Nojah, ja sellest hoolimata polnud meil kedagi kaasa võtta, kui eile tantsukursustele läksime :-/