MA vist mõtlesin end haigeks. Üks kirjanik kunagi küsis, et kuidas nii saab olla- kui inimesel on 37 kraadi palavikku, võib ta koju jääda ja terve päeva mitte midagi teha, aga kui tal on 40 kraadi tujutust ja pea udu täis, siis ta on lihtsalt laisk.

Täna pole minu päev...nagu polnud ka eile. Mis sellel nädalal viga on? Ta on kuidagi rusuv. Mul oli ju energiat sellekski, et ööd läbi üleval olla ja hommikul nõusid pesema hakata ja nüüd ei suuda ma vanaemale küllagi minna ja hakkan täitsa iseenesest nutma. Tähtede seis pole vist soodne, ah, mis ma ajan, tähti ei ole ju, ainult pilved on, ja isa rääkis, et homme hakkab vihma sadama.

Laura helistab ja räägib, kui palju mõtteid tal ontoloogilise jumalatõestusega seoses tekkis. Mul on hea meel, et tal on hea meel, aga kui ta lõpetab, kaob hetkeline hea tujugi ja jälle on tühi tunne.

Pimedal teel oli maailm lai ja lõputu nagu meri. Tagapool helendas maailm kollaselt, täiesti lambist, tee kõrvale võis ette kujutada lehmi ja võililli, aga ei pidanud, kui ei tahtnud. Vaikus hõljus maanteel nagu hetkeks üles puhutud vahtraleht, mis viivu pärast taas alla langeb. Naer tundus kuidagi kohatu... Ja midagi oli nagu juhtunud, millest ma ei saanud aru, aga võib-olla ei olnud ka.

Ma ei taha kunagi suureks saada.

Ja, ahjaa, tuleb lõpetada endast neljandas isikus rääkimine. Ehk siis rohkem meie-vormi ei kasuta.