Seekord tundus Tallinn külalislahkem, päike paistis ja turistid tegid meist pilti, kui me ülevalt Toompealt neile lehvitasime. Raekoja platsis oli jõululaat, nagu päris- inimesed jõid glögi, sõid piparkooke, kuulasid jõululaule ja tegid lammastele pai. Ainus, mis puudu oli, oli lumi.

Avastasime, et on olemas veelgi ebaloogilisem koht maamuna peal kui Pärnu Ülejõe linnaosa, ja see on Tallinna Vanalinn. Sa jõuad igakord kohtadesse, kuhu sa ei üritagi jõuda, aga kui üritama hakkad, siis keerad koguaeg kuhugi valele poole. Kusjuures valele poole annab ses kolmemõõtmelises kohas ka üles-alla-suunas liikuda. Nii jõudsimegi Mustpeade maja juurde lõpuks umbes kolme ringiga, olles teepeal kohanud vähemalt viitekümmend poodi originaalse nimega "Suveniirid", külastanud kolme kirikut, kusjuures nüüd ma võin kindlalt väita, et õigeusu kirikud on ikka palju sõbralikumad. Pühavaimust aeti meid peaaegu et ära.

Aa, ja siis ma ei suutnudki lõpuks aru saada, kas Pühavaimu kirik on luteri või misasi, sest välja nägi ta küll hoopis teistmoodi...Olen vist ikka harimatu küll neis asjus. Ja tegelikult vist ei ole sellist terminit nagu "Bütsantsi kaar" ka olemas. Aga kui on, siis igatahes Nevski katedraalis võib teda näha.

Üks mees käis ja koukis lühemad küünlad jalgadest välja, laskmata neil lõpuni põleda. See oli nii inetu temast. Lase ometi inimeste palvetel lõpuni kõlada.

Lambad on siin ja lambad on seal... Lavastasin ühes poes muinasjutu "Bremeni linna moosekandid", see koht, kus loomad ronivad akna taga üksteise kukile, et paremini näha röövleid. Selle poe nimi oli vist "Otse meistritelt" vms, Lembitu oli seal puid laasinud ja korvis olid terved lademed kunstnikuproua Ave maalitud silte. "Meie peldik mõjub teile kergendavalt." Kui te sinna satute, astuge kindlasti sisse, ja siis võiksite juba üle vaadata ka tagumise toa, et kas Bremeni linna moosekandid on ära ostetud või mitte.

Mustpeade maja moosekandid ja muud muusikud sättisid pille valmis, daamid silusid seelikuid sirgeks ja kunstiinimeste eliit vahetas omavahel repliike. Hämmastavalt tore oli seal, nii et aeg kadus nagu lainetus liiva ja kell oli kaks tundi edasi läinud. Eri Klas juhatas kõiki kõrvalsaali šampust jooma. It's a must sellistel üritustel - nagu kunstiks voolitud trühvlidki, mis maitsevad nagu taevas. Mida rohkemat on ühele inimhingele pühapäevasel Tallinnasõidul vajagi?
Proua Norak tuli meile veel garderoobi järgigi, salvrätis peotäis kõige paremaid trühvleid, ja surus need meile pihku. Pidid just mulle olema, mulle, kes ma ju üldse päris kõrvaline isik seal olin! Kas ei ole mitte kenasid inimesi olemas...

Mitte nagu see bussijaamatädi, kes alati nii kuri on, kui ma jälle oma bussikaarti küsima lähen. Täna, juba kolmas kord bussijaamas, ma seda ära ootama ei hakanud, vaid ütlesin ruttu aitäh ja jooksin välja. Kiire oli ju ka, sest ma ei saa kohe tulla kodust niipalju varem välja, et aega jääks üle. Ikka saab silla peal joosta -ja ega see ju halb ole.

Samas, ühele jalgratturile põhjustasin ma ükskord vist natuke hingelisi piinu; mõtle, sõidad, sõidad, ja ühtäkki jookseb mingi jalakäija sust mööda, sall taga lehvimas. Lõpuks ta võttis end küll kokku ja vajutas pedaalidele, nii et sai oma liidripositsiooni taastada, nii et lõpp hea, kõik hea. Aga, Kesklinna silla jalgratturid, vaadake ette, kui te laisad olete, siis ma jooksen teist lihtsalt mööda! :)