pühad ööd

...on need, kus Aeg taandub neljandast dimensioonist tähtsusetuks pisiasjaks, mis meelde tuleb alles siis, kui midagi muud teha ei ole.

Diskokera heidab seinale päikesejänkusid- või siis diskokerajänkusid. Põrand on sõber. Mu ümber on Muusika, tajutav, ma lausa ujun selles; tekib resonants, maailm üheshingab koos meie jalgadega, sambarütmis, džaivirütmis, rumbas... Ses hetkes on rohkem elu kui mõne uimase, sihitu nädala jooksul kokku. See liidab inimesi - võrratult rohkem kui alkohol, rohkem kui alkohol seda iialgi suudaks. Üheshingamine.

Üheshingamine. Jälle üks laulupeoasi, mis meeltest südamesse jõuab, nagu Ilmapuu - toogi ei tähista enam ammu lihtsalt järjekordse Peo sümbolit, vaid on sellest hoopis kaugemalegi jõudnud. Eesti90-märk on ka Ilmapuu. Taimed. Harud. Miski, mis hoiab sind hoolimata kõigest siiski oma maailma juures. Miski, millepärast Öölaulupeole tulid need, kes tol õigel ajal veel olemaski polnud, ja tundsid sellest hoolimata seda vaimu. Et tulid ja hingasid ühes. Olid koos Omadega, külg külje kõrval, ja teadsid, et see, mis toimub, toimub sellepärast, et kõik, kes on, ongi Omad.

Kui pärast Omadega olnud ööd tõuseb härmaste puude tagant päike, esimest korda pärast polaarööd, ja jalutad eemale sellest maailmast, öömaailmast, mis nii teistmoodi on, kui see, mis päikesetõusule vastu vaatab, siis on selline tunne, nagu oleksid paralleeluniversumid tõesti olemas. Ei tea, kas sa isegi jääd samaks, kogu aeg ühest teise lipsates. Tants on elu, elu on tants. Inimene on kunstnik ja kunstitöö üheaegselt (ütles üks neist filosoofidest, keda ma õppisin - ja ometi ei mäleta, kes täpselt), miski ei ole piisavalt mõjuv, kui ta on liiga otsene.

Kumba Sina valiks, kas lihtsa ja siira, kuid igava - või huvitava?