Ma tahtsin randa mandariine sööma minna, aga unustasin mandariinid ikkagi maha. Merelt tulid kuus inimest, rikkudes maailma ääre hääletust "Jee, beibi" kisades. Ju siis jää juba kannab. Ühtegi hinge polnud kuursaali juures, istusin vaikselt Valgre pingil ja laulsin Pärnu Ballaadi kaasa. Ikka veel on kohti, mis on olemas ainult nende jaoks, kes nad avastavad. Supeluse tänav näiteks. Kõik need villa Katariinad ja Kristiinad, kus eesti keel on eksootiline luksus, mida väga tihti ei näe.

Tervise Paradiisi kaheksandalt korruselt avaneb vapustav vaade. Linnaliinibuss keerab Mai poole, kauguses Raeküla tuled, otse all kõnnitakse parklas. Üks mees tuleb kohvikuuksest välja ja peidab end posti taha. Teisest uksest väljuvad inimesed, kellega ta koos oli. Naeran koos temaga. Kui õhk on puhas, kaob ta teisele poole. Ja peagi olen minagi tagasi all. Lähen läbi linna. Kuhu jalad viivad.

Jalad viivad Port Arturisse, et piparkoogitaigent osta. Seal on jälle inimesed. Üks möödujatest on Koit, ta ei tunne mind ära, ta võtab oma kaaslannalt koti ja ütleb: "See on ju päris raske." Kamoon, mister Estonia, Sulle peaks see ju meeldima võimis. Ja avaldab äkki muljet ka.

Ma tahtsin kirjutada. Aga nii külma ilmaga pastakad õues ei tööta. Nii et juba kahe ja poole tunni pärast olen kodus, kuulan lõuna-ameerika muusikat ja söön veel mandariine. Ja mul on nostalgia.