Minu meelest on praegu kevad. See nädal oli kiire nagu needki, mis maikuus. Mõelda, üks oli tookord selline, kus teisipäeva pärastlõunal rannas jalutamas käisin ja öösel kusagil Raekülas mingite purjus tüüpidega Aliast mängisime, aga selmet järgmisel päeval end välja magada, jalutasin ühe teise uue tuttavaga öö otsa keset linna. Koolis käisin muidugi ka, kui võimatu uni Rousseau lugemise ajal välja arvata, siis oli kõik korras. Kevad, noh.

Praegu paistab isegi päike (mis tõestab, et meil siiski ei ole polaarööd, või siis on see juba läbi saanud). Tahaks välja, aga samas, ei viitsi nagu minna ka. Ma ei tea, kas ma saan üldse enam tasuta sõita, sest eile väitis kaardilugemismasin bussis, et mu kaart tuleks üldsegi ära konfiskeerida. Normaalne. Võib- olla sellel oli paha tuju või midagi. Ja ma pidin veel viiskümmend krooni maksma, et linna saada.

Sellesse kahte päeva mahtus päris palju. Kõigepealt meie rahvarekord 417-s, tihedaimal hetkel sain kokku 23 inimest. Huvitav on see, et kui ma täitsa üksi kodus olen ja saksofoni puhun, siis hakatakse seina vastu koputama, aga kui 23 inimest reede öösel lärmavad, siis ei ole ühelgi naabril ühtegi pretensiooni. Mille üle saab loomulikult ainult hea meel olla.

Me ei läinudki magama. Kui suurem rahvas kuue paiku lahkus, magas tagumises toas Maria ja Pärt oli diivani hõivanud. Mina, Taavi ja Tõnu istusime kolmekesi vaiba peal ja vaatasime, kuidas küünlad põlevad. Lugesin ette ühte mänukirjeldust: "Moodustage ring, üks läheb ringi keskele, paneb silmad kinni. Kaks inimest vahetavad kohad ära ja keskmine peab arvama, kes need kaks on." Nalja oleks saanud, kui me oleks seda proovinud. Aga me mängisime kaarte ja siis jäi Taavi magama. Väljas läks valgeks. Üritasime sidruniga tantsida, Taavi oli õnnetu kannataja. See oli muidugi hea koht magamiseks, täpselt keset tuba. Aga nagu me õhtul järeldusele jõudsime, siis mitte meie pole vales kohas, vaid tuba on valesti ehitatud.

Ma üritasin Pärti pasteerida, talle vist meeldis, sest ta ütles midagi sellist nagu "mhmhg" ja keeras teise külje. Maria harjutas kitarri.

Sten kunagi rääkis, et kui 48 tundi järjest üleval olla, hakkad hallutsinatsioone nägema. Ma ei jõudnud päris selleni, aga oma 40 tuli küll ära. Kuulsin avasilmi Hanna häält, kes küsis mult midagi, aga tegelikult oli see automürin. Mul oli kohutavalt külm ja kuidagi sürreaalne oli olla. Aga siis tuli pere koju ja natukese aja pärast sõitsime Tõnuga Jaanuse sünnipäevale.

Seal oli rõdu, sellega peaks kõik öeldud olema.

Ei saanud ju muidugi niisama magama minna, kui õues sadas värsket lund ja kaks häält laulsid kõvasti Adiemust kaasa. Terve platsitäis värsket lund sai lumepalle ja meie hallikaid jälgi täis, aga sõda digimuutus valsiks ja siis tangoks ja siis ma õppisin autoga sõitma ja siis me tegime meie aia taga "Tool Time'i" Timi naabrit järgi.

Paar tundi hiljem oli jälle hommik, oli ainult Siin ja Praegu, aga aknataguse tänavateatri asemel oli suur kollane sidruniköök ja kolm nii oma inimest istusid ümber laua.

Ma sõitsin ATV-ga kännu otsa. Hetkega kadus lumistest metsadest saadud rõõm ja asendus ehmatuse ja pettumusega, pettumusega endas, sest üks inimene ei saa ometi olla nii loll, et keerab gaasi valele poole. Paistab, et ma jään siiski jalgratta ja ühistranspordi juurde.

Nüüd on kool, päev täis arutlust, esseed ja kirjandi kättesaamist. Aga nüüd me hakkame Laura ja Pellaga Saaremaa valssi laulma, nii et. Tsau.