Koolis, üksi.
Sest ma lubasin endale, et tegelen natuke oma aastatööga.
Siin on nii kollane olla, aga see on mingi teistsugune kollasus kui kodus. Ega see ilus ei ole, see meie klassiruum. Õpikud laua peale visatud, seinte peal markeritega plakatid ja kõrrejoogipakkidest püramiid. Ja ainsad helid on alt kooriproovist kostev tume klaver, koristaja tülpinud kõnd koridorides ja needsamad autod väljas, mis alati omal monotoonsel kombel akendest mööda mühisevad. Ja kell, see kell. Ta näitab nüüd seitse, tunni aja pärast saab kuus ja siis ma pean kooriproovis olema, aga praegu ta tiksub nii halastamatult oma sekundeid mulle näkku, nagu tunneks sellest mingit sadistlikku rõõmu. Mu aastatöö ei taha end kuidagimoodi kirjutada. Mida rohkem andmeid, seda rohkem kantseleilikku müra nende ümber neis materjalides, mida ma läbi vaatan. Seda pikemad ja lohisemavad sõnad. Seda sama moodi pean ka mina kirjutama: Käesolev uurimustöö käsitleb liiklusõnnetustega seotud probleeme...

Ma ei taha enam teha tühje sõnu. Kunst on alati liiga pikk - ja muu ka. Veidi rohkem tasa olemist kuluks ära. Ja las siis galerii-inimesed mõtlevad, mida see kõik tähendama peab.