Narva lahing oli venelaste jaoks täielik läbikukkumine. Rootsi vägede üleolek andis selgelt tunda ning Vene vägi hävitati 1700. a novembris peaaegu täielikult. Ometi lõppes sõda venelaste võiduga ning Eesti alad jäid kahesajaks aastaks Vene võimu alla.
Tihti tõukab paigalseisult liikvele just allajäämine. Et allaheitlikkus muutuks motivatsiooniks, on vaja miskit liikumapanevat jõudu, katalüsaatorit, ja Vene sõjaväe jaoks Peeter I seda rolli kahtlemata ka täitis.
Mitte küll tihti, kuid vahel siiski tõusevad ajaloos esile isiksused, kes ainuüksi omaenese karismaga maailma võivad muuta.
Vaatasime filosoofiaringis Barack Obama ametissepühitsemist ja arutasime, kas see siis nüüd tõepoolest ka muudab midagi. Et kas tänapäeval on siiski ka ühel üksikisikul nii palju suutlikkust midagi reaalselt paremaks teha. Enam ei ole ju - vähemalt läänemaailmas- diktatuure, tsaare, kes ühtlasi ka väejuhid, riike ei vallutata osavate lahingutaktikatega. Tänapäeva relvadeks on sõnad ja nõukogud ja diplomaatilised kohtumised, selles valdkonnas maailmavalitsejaks tõusta on võrreldamatult keerulisem.
Aga 18. sajandi alguses oli Venemaa Peeter I ja Rootsi Karl XII nägu ja et Venemaa armeekorraldus kiiresti muutuks, piisas tsaari reformidest. Lühikese aja jooksul taastati ja suurendati oma sõjalist jõudu ja ajal, mil Rootsi kergendatult käsi hõõrus, et nüüd on oht möödas, tegid venelased tegelikult ümberkorraldusi kogu maa vallutamiseks. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Ajalugu kirjutavad teatavasti võitjad ning tähtsad on vaid need sündmused, mis nende jaoks mingisugust maamärki tähistavad.
Selge on see, et Põhjasõda polnud eestlaste sõda, see oli Rootsi ja Venemaa vaheline asi maatüki pärast, mida tegelikult valitsesid sakslased. Mis tähendab ka seda, et Põhjasõda on peamiselt vaadeldud Rootsi või Venemaa või baltisakslaste vaatepunktist, mitte eestlaste omast. Jah, riigikord muutus, mõningad talurahvagi jaoks olulised seadused viidi läbi, aga kõik see oli nagu muuseas nende suurte sündmuste kõrval, mis ajalukku kirjutati.
1701.-1704. korraldasid venelased hulgaliselt rüüsteretki Ida-Eestisse, üritati hävitada kõik elav, Tartu ja Narva vallutati, elanikud küüditati, linnad pisteti põlema. 1708. a küüditati kõik Tartu elanikud Venemaale ning tühjaks jäänud linn lasti õhku. Edu. Ida-Eesti oli võidetud. Aga. Rüüstamise ja samal ajal maad tabanud katku tõttu oli suur osa alast inimtühi. Mahajäetud talud, söötis põllud, võssakasvanud heinamaad. Ka linnad olid jäänud tühjaks - Tallinnas polnud katkujärgsetel aastatel ühtki kirikuõpetajat ega arsti. Sellise hinnaga maksti kinni vallutajate võimuahnus.
Ime siis, et terve inimpõlve kestnud hädaaja läbi elanud rahvariismed kujutlustes seda aega taga igatsesid, kui talud olid töökäsi täis, elu edenes ja kui võib-olla mõisnikud olidki liiga karmid, ei rüüstanud nad ometi kogu maad ära. Pealegi on ju alati enne muru rohelisem olnud kui praegu. Minevikuideaalid säilisid ja idealiseerusid rahvaluulepärandis üha enam ja nii kõneldi veel pärisorjuse kaotamise ajalgi vanast heast Rootsi ajast.
Rootsi ajal ja ka 18.sajandil kasvas ja õitses Narva linn, sest idakaubandus tõi sinna rikkusi ning jõukad kaupmehed ei saanud ometi jääta oma vara demonstreerimata. Parajasti valitsev barokkstiil kujundas linnapildi toretsevaks kõrgete kivikatuste, ärklite ja rikkalikult kaunistatud portaalidega miljööks. Narva võinuks olla praeguseks ajaks üks kauneimaid linnu Eestis. Aga ei. Paar sajandit hiljem, järjekordses sõjas hävitatakse kõik see Punaarmee pommirünnakute tagajärjel - linn, mida ehitati suuresti sellesama Punaarmee kodumaa rahade eest.
Nii, korduvalt erinevate sõdade hiidlainete alla jäänuna oleme täna siiski veel olemas. Samal alal, kus juba ürgajal koopainimesed savipotte voolisid, võimalik, et nende otsesed järeltulijad. Keelgi on oma ja enamvähem sama, mis algusest peale. Tartu on alles, Narva on alles, Tallinn on endiselt pealinn. Aeglaselt ja põhjalikult, nagu ühele stereotüüp-eestlasele kohane, oleme elanud ja edasi kandnud oma eestluse-asja, madalseisudest taas üle saanud, võimalik, et kokkuvõttes kasugi saanud neist, kes üle meie või läbi meie meile midagi õpetades meist taas läinud on.
Me oleme. Praegu veel. Aga kauaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar