Mu lemmikõpetaja üks lemmikuid lauseid on selline: Iga päev võiks umbes kolm juhust muuta meie elu, kui me vaid võtaks neid vaevaks kasutada.

Nii nagu laura ja jaanuse lugu sai alguse sellest, et me ükskord hallidel aegadel jaanilaupäeval poolkogemata sellele mõttele tulime, et laura võiks jaanipäeva minu juurde tähistama tulla - ja võttis kätte ja tuligi, ja ühe kampsuni esimene lõngakeerd sai paika.

Nii nagu me palju kordi vanasti mariaga kuhugi pärapõrgusse sõitsime - ma ei väsi seda aega idealiseerimast. Aga see polegi veel läbi, meie spotaansuseidee tuletab end pildina seinal ja nüüd juba idaneva seemnena peas meelde, et elu on vaid siis elu, kui võtad ette teda elada.

Eile ma olin haige (viisin läbi empiirilise katse ja võin nüüd faktidele toetudes kinnitada, et mul oli natuke palavik) ja vaakusin laua ääres kirjandit ümber kirjutada. Mariale helistatakse, tundmatu number: "Välja ei viitsi?" Olid keegid Saaremaalt, kes tulid ja sõitsid esmaspäeva õhtul Pärnusse, olid kellegi tuttava käest maria telefoninumbri saanud ja rääkisid nüüd, et nii tore oleks, kui me nendega kokku saaks. "Lähme või?" küsib maria. "Mine metsa, ma olen veel haige ka, ja vaata, mis kell on!" vastan.

Kümme sekundit hiljem paneme kiiruga riidesse ja seletame, et kesklinna silla juures on parkla.
See oli lihtsalt liiga absurdne ettepanek, et ei öelda. Ma tean, ma oleksin seda kahetsema jäänud. Nii me siis läksimegi ja saime teada, et see salapärane tuttav, kes meie numbritega hangeldas, oli katrin, ja õnnelikult tema juures end majja sisse muukinud (selle ukse lukuga on üks igavene müstika, see ei saa ise ka aru, kas ta on lukus või katki või lihtsalt käib raskelt), mängisime kella kaheni öösel aliast.

Tol hetkel, just pärast seda, kui me olime otsustanud, et seda juhust kasutamata ei jäta, vaatasin arvutiekraanile ja märkasin tõnu sõnu, mis ta enne lahkumist mulle kirjutanud oli: "Soovin head ööd. Aga ma ei usu, et magama jõuad. See pole sinu stiil."

See pole minu stiil...

Kuidas sa teadsid?