Ma elan kohvikus. Akna taga mööduvad inimesed, kellel on kiire, aga vahel harva heidavad nad ka pilgu sinna, kus klaasi taga on üks muu maailm. Mu ees lõhnab tumepunane tee, lõhnab ja levitab aeglaselt soojust kätesse, mis üle talve kõndides külmaks said. Meil on muusika, täpselt selline, mida me ise tahame, ja kui tuju tuleb, istume ise klaveri taha ja dzässime. Meil on küünlad, me võime maas istuda ja cappuchinot juua ja ahjusooja chiabattat hammustada. Õhtu läheb, aega ei ole, jälle, sest ta on nii vähetähtis.

Ainult et oma ummistusi ses kohvikus peame me ise likvideerima.