Sa võid ju tõepoolest öelda, et ma olen skisofreenik, aga see ei takista mul unenägusid nägemast.


See oli terve paralleelmaailm, kus ma sel ööl elasin. Mu ema tuli siia ja tõi mulle terve hunniku puhastusvahendeid koos kataloogiga, kus need kõik kirjas olid, ja siis ta küpsetas ja koristas ja pärast pidid mulle külalised tulema.
Ma rääkisin Kardoga köögis juttu, ta muigas, sest luges kogemata mingeid kirju, ja punastas, sest oli jalanõudega kööki tulnud. Mul oli toas üüratus koguses kaisuloomi, ma pidin nad kuhugi ära panema, aga üks sebra, mida ma kunagi varem polnud näinud, jäi diivani peale kaunistuseks. Ja siis tulid külalised, aga ma ise pidin ära minema, sest kusagil staadionil toimus mingisugune näitemäng, mind sunniti selles osalema, kuigi ma üritasin põgeneda, valvasid mind kaks meest, kes jooksid kiiremini kui mina ja jõudsid alati enne mind ukse juurde. Aga kui nende võistkond oli mängus välja langenud, hüppasin ma pinkidele, leidsin nurga tagant riietusruumi ukse ja pesumasina tagant sosistas hääl: "Sealt uksest saad välja." Ma jõudsin õue, maja ääre taga ootasin, sest kaugel tänaval käis püssiga mees ja kohe-kohe pidi ta mind märkama. Loo lõpp pidi tulema selline, et just siis, kui ma pea välja pistan, arvates, et ta on läinud, pidi ta tulistama viimase kuuli. Aga see oli liiga julm ja seda ei juhtunud.
Olin jälle seal riietusruumis, nüüd valiti uue näitemängu jaoks inimesi, neid oli vähem vaja. Järsku tuli mulle meelde, et mul on kodus külalised. Ukse juurest anti mulle nõu, et mine M. juurde - need oli H. ja C., kes üllatuseks omavahel väga hästi läbi said. E. teatas, et vahet pole, niikuinii on minu juures homme jälle külalised. Et ma ei jää millestki ilma.
Kõndisin mööda õunapuualleed vanaema tagahoovis, Elisa jõudis mulle järgi, tahtis minuga koos minna. Mõtlesin, kus Maria on. Kauguses hakati uusaastarakette laskma.

Ja samas me olime hoopis pardid, Brackmanni pargi monumendi otsas oli suur pardipesa ja üks part oli armunud kajakasse. "Sa ei saa temaga abielluda, mõtle, millised teie lapsed tuleks," üritati teda maha rahustada, aga tema ei lasknud: "Järgmisel kevadel vaatame!" ja mõned muigasid, aga keegi ei julgenud teda hukka mõista.

"Oota, kust sa teadsid, et mul eile õhtul ka korgid läbi olid?" küsisin Marialt äkki. Ta tegi: "?!?" Mõtlesin natuke. "Ma nägin seda ka vist unes..."


Täna ei ole õues jälle ilma. Üks üksik pleedi sisse mässitud tüdruk käib mööda tuba ja kuulab vaikust. Väljas trepi peal on kuulda, kuidas keegi komistab ja siis alla jookseb. Akna taga sõidavad bussid sama igavleva torinaga kui alati. Hetketi on maailm paigal.