Tere fännid!!! :) [see on iroonia, igaks juhuks mainin]

Paar viimast õhtut on olnud suhteliselt Internetivabad, mitte küll sellepärast, et ma midagi olulisemalt kasulikumat teeks sel ajal, aga meil on Mariaga kahepeale ainult üks juhe Internetti, ja kuidas sa surud teise ära, kui ta parajasti nii armsalt oma uue Tšiili sõbra naeratust imetleb...

See oli esmaspäeva õhtul. Ma juba peaaegu magasin, sest ma olin natuke haige, aga veel ei maganud ka. Telekast tuli "Meeleheitel koduperenaised", see ainus asi, mida ma vaadata tahan, istusin maas ja olin, ja järsku ütleb Maria, et tal jäätiseisu. Nurgapealne pood pidi veel lahti olema, kell polnud pool kümmegi. "Kohe või?" - "Aga muidugi, millal siis veel" - " ... Sa oled nagu mina juba." "Hakkab külge, " muigas, ja me läksimegi ja ostsime ühe jäätise ja pärast oli peavalu nii kadunud, et me tegime skaibitutvumisõhtu ja naersime kolme päeva normi täis. Aga üks neist, Nachito oli ta nimi, polnud sugugi tavaline howareyou-finethanksandyou inimene, too tundus lausa mõtlevat, ja kuigi ta inglise keel polnud just meistriklassist, ta vähemalt made an effort ja lasi täitsa vaimukaid lauseid, nii et Maria leidis vist uue .. khmh, sõbra.

Sadas. Tulin üle silla, tuul tahtis ära puhuda, aga jälle oli hea kõndida, sest juba tund aega oli paigal oldud, kuigi ma enne käisin haiglas ja kujutasin end jälle rändajaks; seljakott suvaliste Asjadega seljas, astusin, ajatult, ikka-rõõmsalt-matkasell-mõõdab-maanteepaela, mõtlesin, miks ikspõhjuse pärast kõnniteed täpselt enne Rääma kooli ära lõpeb ja miks Räämat nii ohtlikuks peetakse. Need inimesed, kes nurga taga seisid ja, kapuutsid peas, omaette empekat kuulasid, nad tegid seda sellepärast, et neil oli külm, mitte sellepärast, nad oleks pidevalt möödakäijaid luuranud.

Ohtlikku olukorda sattumise risk on tegelikult alati ainult 50-50. Sa kas sattud sinna või ei satu.

Aga nüüd sadas, tuul puhus veel maandumata lund sinna, kuhu see tegelikult ei pidanud maanduma, jooksin üle silla, jooksin Kata juuurde. Olgugi et lubasin endale, et seekord lähen lõpuks õigeks ajaks magama, ei tulnud sellest jälle midagi välja, sest tema helistas ja kutsus külla ja head mõtted ju ikkagi teostamiseks. Me mängisime aliast, sõime mandariine ja šokolaadi, rääkisime ja olime, ja see oli jällegi elusolemise aeg.

Tulen kooli läbi lumese linna, valge sobib siia, hommik oli hommikune. Aga matemaatika valikkursus jääb ära, jälle, ikka veel. See on sellepärast, et samal päeval, kui meil see esimest korda pidi olema, kukkus õpetaja trepist ja murdis luu. Võib-olla pole meile saatusest määratud matemaatikat omandada.