ma avastasin praegu, et ma igatsen paljusid inimesi. just praegu, keset neljapäeva ööd.
aga see on avalik blogi, ma ei saa siin otse neid nimesid nimetama hakata, see oleks pugemine või midagi veel hullemat, vähemalt paistaks nii ja ma ei taha sellega riskida.
minu misantroopiaajad said otsa ja nüüd tuli äkki selline inimarmastus peale, täpselt nagu tuleb pärast lõbusaid õhtuid heatujupohmell (seos alkoholiga on puhtlingvistiline). kõik nemad, need klaaslaternainimesed, nemad teevad tegelikult selle maailma, kus ma elan. ja kõik on seotud - kõik on omavahel seotud.
kui ma poleks hetkeajel sütevakka sisseastumiseks avaldust täitnud, kui ma poleks esimesel koolipäeval puhtjuhuslikult chrisi kõrvale istuma sattunud, kui ma poleks kunagi kätte võtnud juttuotsast kinni hakata, orkestrisse minna... naljakas, aga nii paljud asjad juhtusid paljalt selle pärast, et ma kord seal ülejõe gümnaasiumi aula tagareas istusin.
tegelikult sai kõik alguse veelgi varem, kõigel on alati mingisugune eelpõhjus, et alustada täiesti algusest, tuleb minna maailma ajaloo kallale.
täna jättis üks liblikas kusagil Ees-Aasia metsades tiibu lehvitamata ja labajalavalsi ajal Paabeli lava ees tantsimine polnud päris. ma tulin pärast ära, jah. aga kellelgi ma olin ees, ma lausa tajusin seda füüsiliselt. liiga valge oli ka. taga laua ääres, kus küünal põles ja katrin ja merlin ja kaugemal anna ja hanna-stiina ja teised - palju teisi - seal oli parem, seekord.
ja ma mõtlesin, milline ma oleks ilma nende dzässiklubi ja salongiõhtute ja kontsertite ja muusikata, milline ma oleks ilma orkestrita, ilma koorita, vast ilma tantsutagi? milline ma oleks, kui ma poleks kusagiltmaalt oma seniselt teelt ära pööranud, ja kuhu ma oleksin pööranud siis, kui ma poleks pööranud sinna, kuhu ma pöörasin? on sel üldse mingisugust tähtsust?
et miks ma end uuesti filantroobina tundes ikka ainult enesest kirjutan? enese mina on kõigile alati kõige tähtsam, öeldagu mida tahes. aga sa poleks see, kes sa oled, ilma nendeta, kellega sa oled, või oled olnud. ja ma ei taha, ei tohigi unustada. vändrakaid, meie "gängi", kes me tegime playback'e ja moedem'e sama ägedalt kui meie praegused tertiad. meie praegust vändra "gängi", tõnugarrytanelpärthannaelisa, vahel isegi taavi; - just nendega tahaks üle pika aja jälle kohtuda, sest pole kaua näinud. aga teisedki, need, kellega praegu koos elama õpin, koolis, kodus - praegu on hea, aga pärast, siis, kui tuleb lõpuaktus, kui me jälle teeristis oleme- siis on kurb ja kahju lahku minna. nii on ja peabki olema, aga lill kahe kuristiku vahel on siiski väärt lill olemist.
ma loodan, et need, kelle peale ma mõtlen, pole mindki päris unustanud.
aa ja seda loodan ka, et homme hommikul on jää maas ja me saame uisutama minna.
p.s mitteametlik sütevaka moto: magamine on nõrkadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar