kooline

ma mõtlesin välja, mis mul viga on, mul on päikesepuudus, d-vitamiinipuudus. et kui c-vitamiini puudus on skorbuut , siis mul on dorbuut. lihtne matemaatika. aga kahjuks ei muuda midagi, nagu psühholoogilised teadmised ei tee veel inimest terveks ja muretuks. ja ajaloo arutluse D nullib kirjandi A ka ära, nii et kokkuvõttes pole kirjutamisegi üle põhjust rõõmu tunda. niivõrd, kui see kirjandi sada punkti tuli toreda üllatusena ja minu jaoks komplimendina autoriteedi poolt, samavõrd oli see ajalooasi nagu pangetäis külma vett. olevat liiga targutav ja liiga ebakonkreetne olnud - nojah, mida siis arutluses veel pihta hakata kui mitte arutleda, ma mõtlen.

vähemalt on mu aastatöö sealmaal, et ära eelkaitstud ja hakkab vaikselt kujunema. kui ta nüüd natuke ahvatleks endaga tegelema ka, siis oleks okei, aga kuidagi ei tundu tore lugeda korrelatsioonidest ja unehäiretest, kui on võimalus teha midagi muud, kas või inglise keele kodust tööd.

või helistada isale ja rääkida temaga, sest ma pole ammu koju helistanud ja kui arenguvestlus välja arvata, siis pole vanemaid sel aastal näinudki. siis me lobisesimegi kolmteist minutit, me pole vist kunagi nii kaua telefonis rääkinud. ja homme tuleb koos vanaisaga linna ja siis ma lähen ehk koos temaga külla oma vanaonule, keda ma pole kunagi elus näinud. - oleks ka viimane aeg oma sugulastega tuttavaks saada...

veel koolist- nalja sai, minu kulul. keset keemia tunni töömeeleolu tuleb äkki kusagilt hääl. kõvasti tuleb, selline kriipiv hääl, nagu keegi helistaks skaibis. tuleb otse minu arvutist, ekraan kinni ja puha. ma ei osanud esimese hooga midagi peale hakata, kuidas see üldse võimalik on, muusikat ma küll kuulata ei saa, kui ekraan kinni on?! otsisin siis suure hädaga kõrvaklapid kusagilt koti põhjast üles ja torkasin külge ja saabus vaikus, aga päris piinlik oli ikkagi. hullem kui karmeni arvuti huugamine.

üldiselt ma ei tea ise ka, mis häda mul on, aga mul pole enam üldse tuju kooli ega kuhugi minna, kui väikesi pinnavirvendusi mitte arvestada. asi polegi niivõrd enam selles, et ma oleks füüsiliselt haige või midagi - tuju ei ole ja punkt. ja kodus, suhteliselt üksi, on ikkagi natuke parem mornitseda kui koolis, kus on paljupalju nägusid, kes tahavad, et neid kuulataks, et nende küsimustele vastataks, nende naljade üle naeraks (kuigi mõne naljad isegi ei ürita naljakad olla) -vähemalt teeks välja.

..et sorri siis, kui ma natuke aega ei tee.

kas kas või natukenegi päikest ei võiks olla?! hale hakkab, kõike seda hallust vaadates.