Sõnadel on palju jõudu. Mida vähem on sõnu, seda kaalukam on üksainus ja seda rohkem tähendusi talle luuakse. On ainult üks koht, kus sõnad võivad tähendada vaid sirgjooneliselt ühte, see on seadus.

Aga meie ei tee seadusi, meie teeme konspekte ja lobiseme niisama - ja oleme vabad loomaks samadele sõnadele üha uusi ja uusi tähendusi, nagu Aliases on lõpmatu hulk võimalusi seletada üht ja sedasama sõna. On muidugi selliseid tobedaid lohisevaid silmaklappidega sõnu nagu väljade superpositsiooni printsiip, aga need on mõeldud ainult taltsana vihikuserval istuma, neil pole elu. Teised uusavastatud sõnad aga tulevad ja hakkavad elama, kui neid ainult märgatakse, need on need hurmav ja askeldama ja nikerdatud.

Nii nagu allegoorilises kirjanduses võib ükskõik mis muutuda sümboliks, nii tekivad argistele asjadele teised, kolmandad ja neljandad tähendused - võib-olla ainult ühe või kahe inimese jaoks, aga see ei tee neid sugugi tähtsusetumaks. Teinekord mõeldakse nad kas või kunstlikult välja, see on see galerii-mõtlemise teema jälle, ja kui suudetakse neile peale venitada piisaval hulgal põhjendusi, siis ta töötab. Kollased koerad; ksülofonimängimine; jõuluvana ja pankur; lambakarjused jne. Võib-olla mäletab keegi teinegi peale minu, mida need tegelikult tähendanud on.

Füüsika tähendab minu jaoks paralleelselt kirjandust, mitte ainult seepärast, et füüsikaõpikus on sõnad igav liiv ja tühi väli, vaid et see on aeg, millal saab jõujoontest ja väänkaaludest hoopis sõnalisemate asjadega tegeleda.

Le grain - tera - kui ma oleksin prantsusekeelse nimetüvega. Järelemõeldes on täitsa mõnus olla ugrimugri - juureline.