Mu vanaonu oli mõmmi moodi
Mõnd inimest nähes tuleb mõtlematult pähe mingi nimi, mis kirjeldab teda paremini kui see, mis tal passis on. Karakterinimesed, nagu Moliére´il. Lontu oli selline, kogu ta olemus oli kuidagi... lontulik. Niivõrd, et ta pärisnimi jäi uue varju ja kui ükskord maria mainis, et teadkes pärnusse tuleb- hannes, siis mul kulus veel kauem kui tavaliselt aru saamiseks, et see hannes, see oli ju Lontu.
Ja eile oli niisamuti, täiesti võõras, uues kohas, seal vanaonu juures, keda ma elus esimest korda nägin. Istusime vakstuga kaetud köögilaua ääres, õues läks tasapisi videvikuks. Vanaisa jutustas autojuhilubadest ja kõrvakuulmisest, ta oli korraga nii noor oma vanema venna kõrval, kes rahulikult, mõtlikult aknast välja vaadates iga teise lause tagant "jah" ütles. Ma vaatasin tema käsi ja vanaisa käsi: vanaisa käed olid vanad ja kõhnad ja mõhnalised, vanaonu käed olid heleroosad ja vanad ja palju suuremad. Mina olin vait, minu käed olid noored ja sirged, sõrmusega rõngastatud, mina ainult istusin ja kuulasin neid ja vaatasin ja nad olid lummavad, nagu on kõik vanad inimesed, sest neil on palju rohkem öelda kui mul.
Elma tuli ja ütles, et ma sain 11. klassidest kõige rohkem punkte. Sandra võitis, tema läheb vabariiki. Naljakas. Kõik juhtub täpselt vastupidiselt sellele, kuidas midagi oodatakse. Või on see lihtsalt nii subjektiivne, et meile ainult tundub, kõik ainult tundub.
"Üks mu lemmikumaid akorde on seitsmenda astme vähendatud septakord, see mis ainult väikestest tertsidest koosneb."
"See on nagu küsimärk."
Mõni inimene räägib nii, nagu iga lause lõpus oleks küsimärk ja hüüumärk. Terry Pratchett oskab hästi kirjavahemärkide keelt. Ja kirjavahemärgid on üks neist põhjustest, miks msn võib ka olla Kunst. Järgmine kord siis on mul üks argument lisaks.
olge terved ja ärge sulage ära.
terje.
Mõnd inimest nähes tuleb mõtlematult pähe mingi nimi, mis kirjeldab teda paremini kui see, mis tal passis on. Karakterinimesed, nagu Moliére´il. Lontu oli selline, kogu ta olemus oli kuidagi... lontulik. Niivõrd, et ta pärisnimi jäi uue varju ja kui ükskord maria mainis, et teadkes pärnusse tuleb- hannes, siis mul kulus veel kauem kui tavaliselt aru saamiseks, et see hannes, see oli ju Lontu.
Ja eile oli niisamuti, täiesti võõras, uues kohas, seal vanaonu juures, keda ma elus esimest korda nägin. Istusime vakstuga kaetud köögilaua ääres, õues läks tasapisi videvikuks. Vanaisa jutustas autojuhilubadest ja kõrvakuulmisest, ta oli korraga nii noor oma vanema venna kõrval, kes rahulikult, mõtlikult aknast välja vaadates iga teise lause tagant "jah" ütles. Ma vaatasin tema käsi ja vanaisa käsi: vanaisa käed olid vanad ja kõhnad ja mõhnalised, vanaonu käed olid heleroosad ja vanad ja palju suuremad. Mina olin vait, minu käed olid noored ja sirged, sõrmusega rõngastatud, mina ainult istusin ja kuulasin neid ja vaatasin ja nad olid lummavad, nagu on kõik vanad inimesed, sest neil on palju rohkem öelda kui mul.
Elma tuli ja ütles, et ma sain 11. klassidest kõige rohkem punkte. Sandra võitis, tema läheb vabariiki. Naljakas. Kõik juhtub täpselt vastupidiselt sellele, kuidas midagi oodatakse. Või on see lihtsalt nii subjektiivne, et meile ainult tundub, kõik ainult tundub.
"Üks mu lemmikumaid akorde on seitsmenda astme vähendatud septakord, see mis ainult väikestest tertsidest koosneb."
"See on nagu küsimärk."
Mõni inimene räägib nii, nagu iga lause lõpus oleks küsimärk ja hüüumärk. Terry Pratchett oskab hästi kirjavahemärkide keelt. Ja kirjavahemärgid on üks neist põhjustest, miks msn võib ka olla Kunst. Järgmine kord siis on mul üks argument lisaks.
olge terved ja ärge sulage ära.
terje.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar