Kõndisin lasteaias, oli varakevad, puud olid võrsetes, peale minu polnud justkui mitte kedagi. Äkki tuli paviljoni nurga tagant pisike valge koer. Tuli minu juurde ja küsis süüa, aga minul ei olnud peale puuvõrsete midagi talle anda. Haarasin siis põõsastelt paremaid ja rohelisemaid ja kutsu limpsis tänulikult mu sõrmigi. Aga see polnudki enam koer, see oli pisike lammas, pehmevalge nagu seal vetsupaberireklaamis, tänulik selle vähese eest, mida mul talle anda oli.
Nurga tagant tuli natuke suurem koer, mustavalgelaiguline nagu lehm, tuli kohe mitu tükki ja nad keegi polnud enam koer, vaid olid pisikesed muud. Ja nemadki tulid mu juurde, vaadates lootusrikka näoga mu peos olevate idude poole, ja ma jagasin ja mul ei olnud midagi muud anda; aga väike lammas jäi ikka kõige ette, sest väiksemad lastakse ikka ettepoole.
Kollased koerad ei tulnud, aga siis oli kogu lasteaed rahvast täis, mitte ainult koeri, vaid juba inimesi, neil olid rahvariided seljas, rätid peas ja nad seisid rivvi ja palusid minult võrseid ja olid vähese üle tänulikud, murdsin oksad kahekorra pooleks, et kõigile jätkuks, koerad liputasid saba, üks väike põngerjas sõitis karusselliga ja kuulutas kõigile oma head õnne.

Katrin ütleb: "Ei tea, kust need ajuvabad unenäod ikka tulevad."