Nohu on palju vastikum kui angiin.

Kohati kasvab linnadžungel üle pea, kui kalender on täis kõikvõimalikke meeldetuletusi ja kellaaegu ja kuupäevi ja asju ja JAH, ma just ise kolmapäeval ütlesin Jaanale ka ja teistele olen öelnud, juba ennast korrateski, et ei suudaks enam paigal olles elada, aga hetketi tahaks aja maha võtta, rahus ennast välja magada, nii et peas ei tiirleks things-to-do -listid ja aega on nii vähe, et kellgi annab alla ja jääb seisma. - Äärepealt oleks hommikul teatrisse hiljaks jäänud.

Ja siis jooksin. Koolis jooksin, otsisin Elmat ja Valterit ja ei leidnudki, Elma tuli lõpuks ise mu juurde ja oli pahane ja noh, eks ma oleks ise ka tema asemel naernud selle äärmiselt lameda vabanduse üle-ma ei tulnud eesti keele tundi, sest ma õppisin kodus eesti keelt?! Rumal laps. Helistanuks siis kellelegi, öelnud. Aga ei.

Ma ei taha olla enese vastu ebaaus ega siin mingeid vabandusi enese jaoks looma. Peab, peab saama. Ma ei mäleta, kas ma selle viimase kirjandi panin siia üles, aga, ennast nii ambitsioonikalt juba sinna "andekate" /iroonilise hääletooniga, peaaegu mürgiselt/ hulka arvanud, tuleb üle saada ka nendest õhtutest, kui valutava peaga ei oska valida, millistest teha-asjadest pihta hakata, ja hommikutest, mil, silmad poolkinni, jälle sillale lähen, et koolikarusselliga uus tiir sõita. Õhtuni...hommikuni...õhtuni...hommikuni.

Et kogu sellest vaheldusrikkusest, sellest, et ma ei lähe iga päev ühtemoodi viiest koju ja ei vaata sama mustri järgi terve õhtu telekat, et sellest rõõmu tunda, peab mõnikord olema ka mõni selline viiest-vaba päev. Kontrasti mõttes. Hädasti oleks praegu üht või paari sellist vaja. Kui kusagil on mingi soodusmüük, öelge mulle ka.

Ma lähen vist ...magama? Kuigi see pole minu stiil.

yours,
mina

P.S Kinkige mulle lohutusauhinnaks raamaturiiul, keegi. Uputab.