Lambahaldjana salakohas

Kõige paremad ajad on need, kus aeg meelest ära läheb. See, kui sõidad bussiga juba kaks tundi mööda libedaid kruusateid, jõudmatagi kohale, ja Priit küsib, kas Kadjastes sularahaautomaati on ja bussi tagumise akna taga lipendab mingi kahtlane kolmnurkne asjandus; ja ometi pole siis veel miski alanudki.


Oli üks teine aken ühes teises aegruumis kui tavaliselt. Tagantpoolt, valguse poolt kostsid hääled, lõbusad, lihtsad, pretensioonitud lausekatked ja naeruvirved. Aknatagune pilt oli teine, värviliste tulede, liikumise ja kandilisuse asemel oli tume rahu ja paigalolev maastik, tähed paistsid ära. Ja siiski tundus, nagu see olekski ainult pilt, sest see ei tähendanud mitte midagi. Nii väga, kui meid ümbritsev ruum meid muudabki, inimestel on võrratult suurem mõju - ja kui inimesed on samad, siis on igas sellises pildis mingisugust samasust. Vahel piisab sellest, kui ise oled sama, et kõik muu tunduks vaid mingi muu variatsioon kõigest muust, mis - mingil kujul, kusagil - juba olnud on. See pole déja vu, see on midagi teistsugusemat.

Oli üks ajatu õhtu seal kaugel, mis samas oli nagu kodu. Vähesed kohad on nii paigas oma olekuga, et ükskõik, millal sinna satud, tunned, et see on hea koht, kus olla. Kata maakodu on täpselt selline. Võib-olla kui ma seal elaks, ma ei saaks sellest aru, aga seal on miski eriline rahu, mida leiab ainult maalt.

Me mängisime jälle Aliast. See mäng on alati nende nägu, kes mängivad, ja alati kuuleb mingeid definitsioone, mis on nii geniaalsed, et lausa vajavad üleskirjutamist. Oli ju see Einsteini mõte, et elus on kaks valikut: mitte millegi üle imestada või kõige üle imestada; ja ma vist kaldun sinna teise variandi poole. See on ju lihtsalt marvellous:

"Toomas Hendrik Ilves on...?"
"Pealinn!"

"Kaslane kõrbes?"
"Gepard? Tiiger? Rebane?" (!)
"Ei, täpiline!"
"Ee...kaamel?"

Kata: "Vaata, loomad elavad loomaaias, eks? /../ Ja seal elavad loomad, eks." (ahvipuur)

"Suur loom, nagu "nokaga". "
"Part? Sipelgasiil?" (ninasarvik)

Maria: "Vot see ümmarguste prillidega geilaulja?" (Elton John)

Hanna: "Tal on hästi imelikud soengud..."
Triinu: "Kõrvad?" (punkar)

"Pingutus!"
"Ainsuses?"
"Pinge?"

"Millega sa torti sööd?"
"Tordilabidas?"

Tõnu: "Pannakse juustesse?"
Kata: "Seep?"

Triinu: "Come on everybody, let's sing alone!"

Maria: Kui must plekk oli mustus, kas valgus tähendab siis valget plekki?"

Hanna: "Geograafia ehk maa...?"
Kata: "Maa... maakaart!!"

Toas olid magajad, kõik riiulitagused, salakohad ja tavalised seinaääred põrandalgi olid neid täis. Kuu pandi kustu, kaisulammas nimega Kutsu jäi kuhugi silme ette virvendama ja kolmeks tunniks hõljusime pimeduses, et siis - juba varahommiku ajal - õue minna, veelkord üüratu kuuratta poole õhata ja siis jäänõeli täis autoklaasidelt härmatist maha kraapida.

Ja kulissid vahetusid, jälle ja jälle, etendus teine vaatus müsteeriumist "Päikest otsimas" - ühes võõras metsas, kus lumi vaheldus samblaga, puuoksad kõlisesid ja miski lõhkus mu punasesse kummikusse augu. Aga päike sai leitud, ja jää ja lumigi, ja Lambahaldjas koos Gängiga tiirutas jaanuarihommikusel võlumaal. Ja sai aeg veel natuke valgemaks, tuli maantee pilt akna taha, kõlaritest "You're so GOD DAMN young!" Härmatis akendel asendus metsade ja valgete väljadega ja lõpuks linnaga. Ja sai veel natuke edasi, ja siis oli õhk paks trioolidest, eellöökidest, vaikselt langes päev sadamakraana taha ja vastasmaja katuselt kadusid viimased oranžid viirud.

Ja miks ma seda kõike kirjutan - sest ma ei saa enesest ära neid pilte, ei saa minna teise tuppa oma kõverasse voodisse ja magada, kuigi sinised silmaalused ei tule tõepoolest kunagi moodi, ma pean istuma siin ja nikerdama sõnu välja nagu pisikesi puuhobuseid, sest kui ma oleks praegu üks mälestusese, siis ma oleks ühe ammusurnud hinge tolmunud kirjasulg.