Veinikallaja. Äkki
ilmub ta minu kõrvale,
silmanurgast
näen.

"Kas tohib teile kallata?"
Enne kui vastan,
voolab juba
pikka pokaali
kihisev vein.

Silmanurgat näen. Ta seisab veel
hetke,
mina ütlen tasakesi:
"Aitäh."

Mõtlen, kas sirutan
käe
ja võtan
pika pokaali
sõrmede vahele,
kas on juba õige aeg. Piilun silmanurgast.

Aga ta ei ütle, vaid astub
minust mööda, otse
läbi laua
ja seina,
läbi seinal rippuva maastiku.
Udune mäenõlv ja
kuused.

Enam ta
ei tule.
Püüan tabada
klaasi kontuure
väga-väga silmanurgast, mõni
minut hiljem
see kaob.

Võib-olla jõin, võib-olla
see on minu sees. Näen
silmanurgast
midagi ähmast,
see võib olla
minu ripsmed.

(Hasso Krull)