ühest etendusest teise, vahel samade kostüümidega, kuid sootuks erineva lavakujundusega.
mida tunneb inimene, kui ta hakkab surema? mida tunnevad inimesed, kui nende ümber surrakse? vesi voolab. kunagi ei saa astuda samasse jõkke. ja inimesed peavad surema, et ruumi teha neile, kes nende järel tulevad.

küsib, et mida sa tundsid. mida sa tundsid, kui sa surema hakkasid. ja vastab hoopis midagi muud. et oli saarestik, ei saanud aru, kus ta on, nägemine läks kehvaks, vana olla oli kohutav. aga surm ise, surm oli ainult äraminemine. enne pidi oma enese eluga leppima, ja siis võis minna. ainult et need, kes järele jäid, need veel ei mõistnud. need, kes veel surmast aru ei saa, need veel ei mõista. ja peidavad enese mõistmatust meeleheite või raevu taha.

Surm on protsess, mitte mingi isik, kuigi Pratchetti oma tundub vägagi sümpaatne. See on see, kui mingisse eelmisse maailma kuuluv rohelise taftkleidiga üleelusuurune maadam hüppab jääpurika kilksu saatel lavapõrandalt publiku poole põrandale, üle mõttelise piiri sealpoolse maailma ja ühe teise maailma vahel. nende poolt vaadates ära. äkki kuhugile sisse?

10 sekundit surmani... kuidas surrakse haiglas, kuidas surrakse väljamõeldud kandilistes terasest kuupides, vanglates, mingite torude, aparaatide küljes? ma ei küsi seda esimesena, aga see mõte jõudis minuni ühelt Kunstnikult - ja veel ainuüksi palja artiklipealkirja kaudu. Ja siis on see vee mälu, siis on need võõrad hilbud riidekapis, mida "valesti välja kukkunud" üksteisele võõraks jäänud tütred ühel meeleheitlikul, kanepisel õhtul selga passitavad, justkui nii püüdes oma alati kaugele emale lähemale jõuda /---/

et miks ma keset ilusat kevadist õhtut äkki surmast kirjutan.

tuli tahtmine.

surm on müstika. igal aastal sureb maa ja ärkab taas ellu, täpselt nagu "naised, kes jooksevad huntidega" raamatus too Elu/Surm/Elu hingus. Tõepoolest, ega surm pole kunagi lõplik: kõik kordub mingis muus võtmes kusagil mujal, teistes oludes. spiraalselt nagu ajalugu ikka. surm on äraminek, ja kes ära ei lähe, ei saa ka kunagi tagasi tulla.

---ja siis võttis Surm põuest filigraanselt kaunistatud liivakella ja silmitses - või vähemalt oleks silmitsenud, kui tal oleksid olnud silmad - , kuidas viimased terad ülemisest püramiidist alumisse libisesid. ON AEG, sõnas Surm.---

Ohtlik mõte, see surm. Kuidas kunstis võib sellega mängida, aga päriselus ei või, päriselu on selleks liiga fataalne, liiga lõplik, liiga päris. Ei saa küsida inimeselt, mis tunne on surra. Võib vaid kujutleda- aga siis polegi see enam päriselu, siis on kunst, siis on teater. Ja teatris ei sure näitlejad kunagi.

--

ja Orion paistis aknast ja tegi maailma avaramaks :)