viimasel ajal on nii, et iga kord, kui ma orkestrisse lähen, muutub ilm ilusaks. Laupäeviti paistab päike ja täna oli õhtul selline hingematvalt tore päikeseloojangujärgne hele taevas, et peaaegu peletas kevadväsimuse minema.

Päevad venivad pikemaks. Aga venib ka kuidagi üldine olemine, alles koolipäeva lõpuks ärgatakse õieti nagu üles, ja siis kell üksteist õhtul vaatad äkki kella ja imestad, et juba. Nüüd tahaks hoopis päikese käes raamatut lugeda. Ja samas on aku nii tühi, et kogu aeg on teatud valmisolek uinaku tegemiseks. Vaevled nagu insomniak mingis zombistaadiumis, kuni järjekordne päev õhtusse kerib.

Midagi sarnast oli üheksanda klassi kevadel, kui ma paar päeva enne oma sünnipäeva olin nii katki, et kõndisin, pea maas, ja ei pannud miskit enese ümber tähele, isegi seda mitte, et kõik minu ümber olid tegevuses mulle üllatuspeo korraldamisega.

Seekord läheme kõik koos Metsamajja ja vaatame, mis saab. Ma nii tahaks, et kõik end seal hästi tunneks, aga vististi pole see üldse niiväga minu asi, sest sünnipäev on meil ju kahepeale ja koos, mitte mingi selline, nagu "Toomas Nipernaadi" Kadri ja Martini pidu.

Või, nagu Kati küsis, kas mina ikka lähen ka Tõnu sünnipäevale:)

Igatahes, soojad riided tuleb kaasa võtta ja magamiskotid, kes tulla tahavad.

Ja nii edasi.